Ühel õhtul, pärast seda kui mu kallis elutoa telekas pärast mitmeid.....mitmeid suulisi (ja kahjuks minu poolt ka füüsilisi) noomitusi end taas niisama lambi seest välja lülitas, sai hing täis ja läksin poodi uut telekat noolima. Best Buy it is. Hiiglamasuur pood kus on liiga palju asju mida sul ilmselt vaja pole. Passisime telekate juures kuskil kerged...40 minutit. Kas elu poleks mitte lihtne kui oleks kaks valikut? Üks või teine. Kõik. Aga ei, selleasemel on reas ligi.....60 erinevat telekat. Istusin suvalisse tugitooli ja vaatasin Harry Potterit, kuni monsieur teleka üle otsustas. Liikusime vahelduseks läpakate sektsiooni ja mul paluti välja valida endale sobiv läpakas. Oi, misuke meeldiv üllatus. Teadsin, et tahan kerget ja väikest läpakat, mis kotti ilusasti ära mahuks. Minu valikuks sattus Dell Inspiron läptop. Seda muidugi alles pärast hoolikat...nii umbes 50 minutilist kaalumist. Poest tuli kaasa veel paar imevidinat. Käed oleks nagu liimi sisse kastetud- kõik mis näppu jääb tuleb kaasa. Telekas on muidugi iseasi imeasi. Aga see selleks. Edasi mu läpparist, Jeeeeeee, megaülirahul olen :) Varasemalt olen kodus kasutanud kas mehe läpparit või siis kodu läpparit või siis niisama telonit. Ehk siis olen oma päris esimese beebi üle täitsa uhke. Minul tehnikaga muidugi eriline suhe. Kui ei tööta siis anna peksa. Kui ikka ei tööta siis löö veel korra. (Kes lööb see armastab?) Selle aja peale on mu elektrooniline vidin juba aru saanud, et miskit valesti on, aga kui pole..Siis tuleb uus muretseda. Samuti leian, et olen äärmiselt andekas, sest ei ole just väga kerge esimese päevaga enda arvutisse viirus tõmmata? Nujah. Uue läppariga kaasnes ka kohustus oma lubatud koolitükid ära saata mida ma varasemalt eestikeelse tähestiku puudumise kaela olen ajanud. Täna saigi saadetud kunst ja muusika. Jäänud veel geograafia ja kirjandus.
Päevad on siin soojad. Tavaliselt 30 kraadi ringis, viimased 3 päeva kuskil 23 kraadi juures. Esimene paar päeva oli tore küll, värskelt veel ju meeles kuidas Eesti õhk varbad siniseks külmutab. Aga pärast nädalat... oh meen. Kuumus on tappev. Varjus ka rahu ei saa. Öösiti on temperatuur langenud 26 kraadi peale ja seegi on way too much. Päeval tahaks rohkem olla toas kui väljas, kuid südametunnistus ei luba, Olen tublisti jooksmas käinud. Jooksen pere ühest majast teise ja siis lebotan bassu ääres. Vahemaa on kaunid 10 kilomeetrit. Ma vihkan jooksmist. Tõesõna. Kuid see tunne mis sind valdab pärast seda kui sa 10 kilti 30 kraadises kuumuses jooksnud oled. Ja pärast seda pmst riietega bassu hüppad. On väärt seda, ausalt on. Sellega seoses taas üks probleem. Päike särab siin taevas koguaeg ja selle ajaga olen juba parajaks nigggaks ära tõmmanud. Kuid hommikul joostes paistab päike vasakult poolt selja tagant. Hommikuti SPF 50 peale tõmmates on paras päikesevihkaja tunne küll..
Paar päeva tagasi oli linnal 200s sünnipäev, selle auks korraldati paraad. Paraad. Veider sõna. Igaljuhul...ka mina olin kohustatud teatud sidemete tõttu paraadist (appi kui häiriv sõna) osa võtma. Ja hell, missugune hell see oli. Eestis pole paraade. Ei ole. Ükskõik mis sa arvad mis paraad on. Ei, see pole paraad. See paraad kestis kaunid 7 tundi katkematult. Pealtvaatajaid oli ligi 75000 ja osalejaid 200 unitit. Sellel kaunil päeval mõistisn, et olen taaskord hetkes kus ei saa aru enam ei inglise keelest ega ka eesti keelest. Või siis saan mõlemast aru poolikult. Mõtlen juba jälle inglise keeles, see muutus toimub tavaliselt kiirest, kuna ma niikuinii aastaringi iga päev räägin poole päevast inglise keeles. Kuid olen unustanud kui tähtis on see teine pool päevast eesti keeles rääkida. Inglise keeles mõtlen kiiresti, ratsionaalselt ja korrektselt, kuid see mis suust välja tulema hakkab... LOL. Aga õnneks tean omast kogemusest, et see on nii mõne nädala küsimus, kuni kõik korda saab. Eesti keelega praegu vastupidi. Rääkida nagu omaarust oskan aga kui mõnele sõnale mõtlema hakkan siis see tundub vale. Ja siis jälle kallis guugle kas kinnitab mu arvamust, või lükkab ümber. Häbi on mõelda vahest, et pean sõnu eesti keeles guugeldama. Aga i guess i better get used to it. Paar nädalat veel ja olen omadega jälle seal maal kus ma ei mäleta sõnu nagu tolmuimeja ja kõrs, päike, jalatsid jne.
Pühapäeval käisime Barn´i korda tegemas. See on suuuuur peremaja, kus veel paar kuud tagasi elas imeline vanaisa. 7 last ja 21 lapselast. See koht on kui muinasjutumaa. Majas on 10 magamistuba, 7 vannituba, mängutuba (Õhuhoki vms, piljard, see jalgpalli mäng nende torudega, siis need veidrad mängud kus sa mingite toigastega üritad kuuli hoida, et ta sinna auku ei läheks, minigolf ja palju muudki), massiiivne söögituba, kaks kööki, kaks baari jne. Väljas on bassein, kaks korvpalliväljakut, ATV rada, järv, võrkkiiged, väliköögid etc. Kuna vanaisa just hiljuti meie seast lahkus, siis tuli kogu pere kokku, et maja korda teha ja samuti ka USA püha, Memorial day´d, tähistada.Nägin taaskord kogu seda massiivset suguvõsa kes mind kõik ilusti mäletasid. Enda kohta kahjuks sama öelda ei saa. Kõik, noored-vanad, tulevad juurde, teevad kalli küsivad kuidas läheb ja nii tore on ikka jälle näha. Tekitab mõnusa sooja tunde. Nüüd oleks vaja nende kõigi nimed meelde jätta...
Lapsekesi Eestimaal igatsen palju. Esimest korda elus tundisn koduigatsust. Veidralt kurb tunne oli. Viimasel ajal on palju neid veidralt kurbasid tundeid olnud. Igatsen oma kallipaisid nii paljupalju ja kõik on mulle niii jubesuuureks toeks olnud kõikide mu veidruste ja mõtetega ja jah. Aga aitab sellest, edaspidi on see väga väga tõsine blogi. Also lollitan ringi snapchatis, kui sul on tahtmist, siis merilir ootab sind.
