Vabandan väga, et olen oma blogi täiesti ära unustanud. Aga üritan ennast nüüd parandada.
Seitsmendal augustil lendasin taaskord üle suure lombi siia kaugele maale. Enne kooli ei teinud suurt midagi erilist mida eredalt mäletaks. Mõni kukkumine siia-sinna, kohmakas nagu ma olen...
22 augustil hakkas orientation. Orientation on freshmanidele(esimese aasta õpilastele) suunatud nädal, kus sa tutvud kooliga, oma erialaga,erinevate nõuete ning sellega kuidas kool toimib. Nädal aega olid iga päev koolis mingid erinevad üritused: tuurid koolipeal, tutvud kõikide võimaluste ja inimestega kes sind läbi nelja aasta aidata saavad. Näiteks: writing center on üks tore koht campuses kui sul on vaja kirjutada esse või pea et ükskõik mida. Lähed sinna, ütled, et sul on vaja kirjutada selles aines seda. Nad brainstormivad koos sinuga ideid, aitavad plaani paika panna ning kui sa midagi lõpuks kirjutanud oled, siis aitavad seda tehniliselt ja struktuuriliselt paremaks muuta. Sinna võib minna ükskõik mis päeval ilma mingit aega kinni panemata. Orientationil räägiti veel cämpuse üritustest, ootustest ja turvalisusest. Näiteks on cämpuses politsei. Mitte mingi tobe G4S vaid päris politsei. Üle cämpuse on 4 sinist "majakat" ja kui sa tunned öösiti cämpuses kõndides ennast ebaturvaliselt, siis seal on suur punane nupp mida vajutades tuleb politsei kohale, saad nendega seal rääkida ja samuti hakkavad siis kaamerad selle ümbruses tööle. Samuti paluti kõigil salvestada cämpuse turvalisuse äpp mis kujutab endast eresinist ekraani ning kui sa juhtud üksinda ringi kõndima siis avad tolle äpi, paned näpu ekraanile ning kui sa näpu ekraanilt rohkem kui kolmeks sekundiks eemaldad siis kutsutakse politsei välja. Cämpuse politsei julgustas ka kõiki enne üksinda välja minemist kaaluda politsei eskordi kasutamist. Nimelt on kõik turvatöötajad rohkem kui valmis sinuga ükskõik mis kellaajal ükskõik kust sind turvaliselt koju jalutama. Mitte, et cämpus oleks jube ebaturvaline koht, aga see oli lihtsalt kuidagi....armas. Orientationil hoolitseti üli hästi ka selle eest, et too fresman-fifteen hästi koguneks- tasuta pitsat terve päev, iga päev. Üleüldiselt olid kõik inimesed toredad, naeratavad ja sõbralikud. Kõik rääkisid kõigiga ning ka professorid tulid niisama jutustama kõikidega. Viimane päev orientationist oli Major Meeting. Ehk siis su eriala-alane loeng. Minu eriala on Intelligence Studies. Eesti keeles vast kõige paremini seletatav Julgeoleku Õppena. Major meetingul oli kuskil 100 inimest kes koos minuga sellel aastal seda programmi alustavad. Kõigepealt seisime kõik eesruumis ja sinna oli tulnud ka paar viimase aasta õpilast sellest programmist, et kõikidele meie küsimustele vastata õpilase vaatevinklist. Enamus küsimused olid selle kohta, et kas meist midagi järgi ka on pärast seda nelja aastat või mitte, sest programm selles koolis on Ameerika parim ja tugevaim ning kuulduste järgi väga raske (ligi 40 protsenti inimestest kukuvad välja pärast esimest aastat). Meile kinnitati, et kui see sind tõsimeeli huvitab ja sa seda tõesti väga teha tahad ja tugevalt töötad siis saad hakkama. Aga kui sa kahtled või ehk´u peale tulid, siis on kergem sul endal välja jalutada. Lõpuks lasti meid saali ning lavale tulid professorid ja programmi "direktor". Mees ise oli muhe ja viskas nalja aga lõpuks asus asja kallale ka. Ligi 60ne slaidine powerpoint tutvustas meid programmi statistika, eesmärkide ja ootustega. Räägiti tulevastest security clearance´itest ning töövõimalustest. Soovitati ära unustada igasugused peod, kõik pidudega seonduvad pildid, igasugune kuritegevus ning mustrid. Kolm nädalavahetust järjest käid samas baaris ja tellid kolm õlle-muster. Pole sobilik. Kõikide selliste juhuste ja ostude jaoks soovitati kasutada sularaha. Kõik selle tõsise jutu rääkis ta ära suhtkoht humoorikas võtmes, aga hirmus oli ta ikka. Endine LA mõrvarühma pea, tuleb välja. 2 naissoost professorit 3 meessoost professorit. Meessoost professorid nägid välja täpselt nagu mingid otse spioonifilmist välja tulnud mehed: lühikesed sõjaväe lõikega juuksed, karmid näod ja lühikesed, kindlad vastused. Aga muidu oli huvitav.
27ndal augustil hakkasid ametlikult kõik loengud. Mul on viis ainet millest neli on varem või hiljem kohustuslikud ning ühe sain ise valida. Kuna kool on "liberal arts" kallakuga siis on meil sellised asjad nagu core-course´id. Need on nagu põhiained ning pole otseselt su erialaga seotud. Minu core-coursid on praegu Research and Writing, Intro to Religion ja Young Adult Literature. Research and Writing on üllatavalt tore kursus ja professor on ka meeldivalt...reibas. Enne kui ta vaikselt meie nimesid meelde hakkas jätma, kutsus ta meid kollektiivselt "hello, my lovely humans".Intro to Religion kursus on peamiselt sissejuhatus sellest mis asi on usk. Mitte üks kindel usk, vaid lihtsalt see mis asi on usk ja kuidas seda erinevalt defineeritakse (näiteks ühed defineerivad usku selle järgi kui sul on midagi maailmavälist millesse sa usud, teised aga näiteks nii, et kõik motivatsioon on usk) jne.Professor sellel kursusel on...minu jaoks üpriski uniutav, kuna see on ainuke kursus mis hakkab kell 8 hommikul. Teemad ja arutlused on iseenesest väga huvitavad ja ta ise on äärmiselt entusiastlik ja rõõmsameelne naine, aga kohe sellest igahommikusest "Good morning, scholars!" lausest on mul tunne et tahaks tagasi oma voodisse teki alla ronida. Young Adult Literature´i kursus on kõige suurem õpilaste arvult. Seal on meid kuskil 50-60 ma arvan. Samuti 2 professorit selle rahva peale. Kohustusliku kirjandust selle kursuse jaoks on ropult, aga õnneks on enamus sellest päris huvitav ja populaarne noortekirjandus. YAL on rohkem psühholoogia, kui kirjanduse kursus. Räägime sellest kuidas ja miks noored midagi mõtlevad, käituvad ja tunnevad. Näiteks sellest millised aju osad midagi kontrollivad jne. Iga nädal on lugeda üks raamat ja seda tehakse kolmes osas: esmaspäeval on esimene kolmandik raamatust, kolmapäevaks teine kolmandik raamatust ning reedeks on viimane kolmandik raamatust ja test, YAL on 2 tunnine kursus ja esimene osa tavaliselt pühendatakse psühholoogiale ja teine osa eelnevalt räägitud psühholoogilisele osale toetudes raamatut analüüsides. Erialaga seonduvaid aineid on mul praegu 2: Criminal Justice in America ja Intro to Inelligence. CJA on by far üks kõige tobedama professoriga aineid mida ma kunagi näinud olen. Professor on üks Ameerikas sündinud Mehhiko sugemetega härra. Kuna ka see on 2 tunnine loeng, siis jumal hoia.....Esimene loeng rääkis ta tund ja 15 minutit sellest kui tore on Mehhiko ja kuidas seal pole üldse nii ohtlik ja kuidas Ameerika kõike valesti teeb (näiteks ehitab müüri valele poole. Peaks ehitama hoopis Kanada poole sest sealt tulid terroristid, mitte Mehhikost). Ülejäänud aja näitas ta meile artikleid temast endast,,rääkis sellest kuidas õigussüsteem siin riigis on vägagi perssekukkunud ja sellest kuidas talle külm ilm meelidb. Loengu lõpus tegi ta meile 150ne küsimuselise testi. Õnneks seda ta ei hinnanud.....Järgmine loeng oli aga kohe hindeline test kodus loetud 80ne lehekülje peale ning kuskil 60protsenti sellest testist polnud ligilähedalegi sellest mis raamatus kirjutatud oli. Pärast testi tegi ta ühe Powerpoindi sellest mida testis teada oli vaja ja siis teise powerpoindi ühest filmist ning tunni lõpus oli veel üks hindeline test. Kolmandas loengus jäin kohe hästi meelde sellega, et ruttasin oma kohviga klassi, panin selle lauapeale ja maha istudes lükkasin selle sama targasti ümber, üle terve klassi põranda....pool liitrit. Järgnevad 20 minutit veetsin vetsu ja klassi vahelt paaniliselt vabandades ja paberit tuues. Oh well.....shit. Intro to Intelligence kursuse professor on hirmuäratav. Selline tõsine army vend. Kunagi teenis Vietnamis. Ja siis töötas erinevates--agentuurides jne. Klassis ei ole lubatud närida nätsu, kanda mütsi, kasutada sõnu "like" ja "awesome"....jne. Iga loeng on silmarigi testid. Ja boy oh boy need on rasked. Nendeks lihtsalt ei ole võimalik õppida, kuna ta ei anna sulle mingeid piire ega teemasid ega sajandeid kust küsimused tulla võivad. Sa kas tead neid või ei tea. Ainus viis kuidas sa ennast natukenegi aidata saad on 8 korda päevas CNN´i, BBC´d, the Guardian´i ja igat teist võimaliku uudistesaiti värskendada. Kaks päeva tagasi oli test ja ma vastasin 11nest küsimusest ära 1he. Õnneks küll õigesti aga juhin tähelepanu, et ma lihtsalt VASTASIN ainult ühe küsimuse. Teisi ma lihtsalt ei teadnud. Mõned küsimused mida ma olnud testidest mäletan: Mis riigis tegeleb Boko Haram? Millega nad tegelevad ja mida see väljend tähendab? Mida tähendab ISIL? Lõuna Ameerikas on viis riiki kus riigikeeleks pole hispaania keel. Mis riigid, ning mis keelt seal räägitakse? Mis riik iseseisvus teisena Western Hemispheres? Mis valimispiirkonnas sa resideerud ning kes seal congressman on? Milline riik on olnud Ameerika kaasvõitleja igas sõjalises konfliktis pärast esimest maailmasõda? Mis aastal liitus Šotimaa Ühendkuningriikidega? Milline firma oli aastal 2013 Fortune 500 nr1? jne jne jne. Ma mõtlesin, et okei, ju siis neid mainitakse loengutes aga wrong i was again. Loengud on peamiselt Intel history. Esimesed spioonid, erinevate agentuuride alustalad ja eesmärgid. Ameerika geograafiline ajalugu enne ja pärast Civil War´i, erinevate presidentide elulood, erinevad analüüsimisvõtted, etapid ja kategoriseerimised jne. Aga üldiselt on need loengud väga väga huvitavad ja väga palju erinevaid huvitavaid fakte saan iga päev teada. Üleüldiselt on igas loengus huvitavad vestlused avalikult nii õpilaste endi vahel kui ka õpilaste ja professorite vahel. Enamasti igapäevasündmustest nagu näiteks Missouris toimunud tulistamisest aga samas näiteks ka igaühe enda arvamusest mingi lause kohta raamatus või powerpointil,
Hindamine on range: 100-93% on A, 92-90% on B, 90-84% on C, 84-78% on D ja kõik sellest allapoole on F. Nii on enamus loengutes, mõnes on erandid. Minu eriala nõue on läbida kõik kursused hindele vähemalt B. Ehk siis esimest kord elus ma loen kohustusliku kirjandust..
Loengutes keegi ei sunni sind kirjutama ega midagi aga enamus terminid ja raamatutes olevad pidepunktid seletatakse loengutes lahti, ehk siis sa oled sunnitud kiirkirjutamist õppima. Mu vihikutesse kirjutatu näeb rohkem välja nagu kirbusitt mitte mingi asjalik informatsioon. Pole vist elusees nii palju ja nii kiiresti kirjutanud kui ma seda praegu loengutes tegema pean. Kuigi inglise keelega mul probleeme väga palju pole, siis inglise keeles kiiresti ja arusaadavalt oma mõtteid paberile koondada on üllatavalt keeruline. Aga ma saan enam-vähem kenasti hakkama.
See semester on mu kava selline: esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on 8-9.05 Intro to Religion, siis on poolteist tundi pausi ja siis on Research and Writing. 11.35 saab jälle koju minna. Kell 17.15 hakkab Justice in America ja kell 7 on päev läbi. Teisipäev ja neljapäev on 9.50 YAL, pärast seda 10 min pausi ja siis Intro to Intelligence. Kella kaheks on päev läbi. Ja thats it. Ei kõla nagu palju, ja polegi, aga iga tund mis sa veedad klassiruumis peab kodus kuskil 5-6 tundi iseseisvat tööd tegema. Lugema, õppima, kirjutama vms. Sept-dets on mul kõikide ainete peale kokku 15 eksamit, 22 esseed ning iga nädal igas aines tööd/testid.
Väljaspool cämpust ma töötada ei saa, sest mul pole tööviisat. Ehk siis saan töötada ainult cämpuses. Õnneks mul vedas mu work-study tööga ja sain oma departmenti, ehk siis intelligence department´i ühe professori juurde tööle. Ühtlasi olen ka ainus Freshman kes inteli professoriga töötada saab. Jee. Sain ka kohe teada miks esimese aasta õpilasi professorite juurde tööle ei võeta. Minu tööks on abistada professorit tema uurimustööga mingi organisatsiooni jaoks mille nime ma ei mäleta praegu. Twitterise paigaldati mingi "spider" mis kogus kokku KÕIK twiidid mis mainisid mingilgi moel orkaan Sandyt. Sealt filtreeriti automaatselt välja kõik mis olid pärast orkaani ja keskendutakse orkaane eelsetele-aegsetele twiitidele. Järele jäi ligi 160 000 twiiti. Nüüd tuleb iga twiit lahti krüpteerida, sorteerida ühte viiest grupist, panna kirja twiitija nimi ja kes ta ametilt on (eraisik, red cross vms) siis läheb see edasi twiidi sisu analüüsimiseks jne. Lõpuks saab sellest kokku üks suur aruanne ja uurimus. Kogu selle jubeda ja ajakuluka töö juures on plussid ka: uurimusele, artiklitele ja kõigele mis sellega kaasneb läheb ka minu nimi ühe autorina peale. Kevade poole millalgi on üks konverents kuskil maeimäletakus ja ma saan sinna kaasa minna. Ehk siis esimese aasta õpilasele üpriski haruldane võimalus.
Koolis on üle 80ne organisatsiooni millega võid liituda. Kohe esimesel nädalal oli Club Fair kus sai ennast ihaldusväärste klubide kandidaadiks esitada. Klubid varieerusid rollimängu, Black nation rights ja Frisbee klubist kuni Sõjalise taktika ja kooli õpilasesinduseni. Ma olen liige UNICEFis, Competitive intelligence clubis, Law enforcement intelligence clubis, Cyber threat intelligence clubis, Laker Leader clubis ja veel mõnes mis kohe praegu meelde ei tule. Klubidega on tavaliselt kuus 2-3-4 meetingut kus arutatakse ja analüüsitakse erinevaid teemakohaseid uudiseid, tehakse esitlusi ja uurimusi seonduvatele agentuuridele-firmadele, tihti käivad ise erialaga seonduvad inimesed loenguid andmas ja mõned lõbusamad evendid on kah. Näiteks competitive intelligence klubiga on planeeritud juba taktikaline paintball metsas jne. Organisatsioonid annavad head võimalused ennast erinevates valdkondades arendada, tutvuda uute inimestega ja saada huvitavaid internshippe. Law enforcement klubis rääkis üks õpilane kuidas ta eelmine aasta suvel töötas Bostoni mõrvarühmas internina ja kuidas nad lahendasid ühe beebi mõrva.
Siiamaani olen pärast kooli tegelenud paberitööga. Välismaalasena on nii palju paberitööd. Kuna mu juhiluba pole kehtiv rohkem kui 3 kuud siis pean tegema USA juhiloa: kõik eksamid ja teemad täpselt nii nagu nemad seda teevad. Ühes nädalas käisin siinses ARK´is kuus korda, sest kord oli mingi dokument puudu, kord oli mingi kiri vigase aadressiga jne. Lõpuks sain selle aetud, teoreetilise eksami tehtud ja sõidueksami aeg on 25 sept. Mul on vaja Social Security card´i, et saada juhiluba ja cämpuses tehtud töö eest palka. Et juhiloa protsessiga alusatada pidin kõigepealt saama Social Security administration office´st kirja, et mulle pole kaarti veel väljastatud. Siis nädal hiljem läksin seda kaarti taotlema. Kõige selle jaoks on vaja meeletult pabereid ja dokumente ja edasi-tagasi sõita ja üldsegi see kõik on väga time consuming. Ehk siis tiirutan linnapeal ringi koguaeg, prindin dokumente, allkirjastan dokumente, esitan mingeid avaldusi, et saada mingeid dokumente, dokumentide printimise vahel tangin autot ja üritan ampsu toitu saada. Nüüd kui kõik see on tehtud saan pisut kergemalt hingata selle paberimajanduse kohapealt.
Cämpus ise on imeilus. Nagu pisike Hogwarst. Maagiline. Sellega olen rahul. Käin ringi silmad imestusest punnis ja vaatan ja vaatan. Cämpuses on massiivne restoran kus saad süüa pmst midaiganes hing ihaldab, ükskõik kui palju ja ükskõik mitu korda päevas. Samuti on üle cämpuse 2 starbucksi kohvikut. Yea, you heard me....
