Kolmapäeva vast lebotasin niisama. Ei mäleta hästi.. järelikult polnud miskit tähtsat. Neljapäeval käisin hommikul jooksmas ja otsustasin, et peaksin oma hommikuste jooksudega piiri pidama. Kole palav on. Lihtsalt ei suuda, mitte seepärast, et ei jaksa, vaid seepärast et pole midagi hingata. Väljas lämbe ja peale kahte kilti on nii suur dehydration et pilt kaob eest ära. Ehk siis nihutan oma jooksud kuskile õhtupoole kui päike enam ära süüüa ei taha. Lõuna paiku läksin vanemate juurde lootusega basseini ääres magada, kuid niipea kui sinna läksin hakkas...vihaselt sadama. Great. Peg viis mu tagasi koju ja lõppude-lõpuks pakkisin kõik oma asjad viimaks lahti! Viie paiku tuli Peg mulle taas järgi koos Patty´ga (Pegi õde) ja sõitsime Lynzie juurde mingile kottide tutvustamisele? Täpselt aru ma ei saanud mis see olema pidi, aga öeldi et süüa saab. Peokesel oli kuskil 15 inimest ja suur ladu kotte, mis polnud küll päris minu stiili, aga väga hull ka polnud. Neiukesed saalisid kottide vahel ja uudistasid, ma istusin diivanil ja....sõin. Danielle tegi megamaitsva juustukoogi. Thank god, et hommikul jooksmas käisin. Sõitsime tagasi koju ja helistasin mehkule, et küsida, kus too pesitseb. A ta hoopis Yacht Clubis koos Tom´i ja Jon´iga (isa ja vend). Selleks hetkeks oli ilm jälle suviselt ilus, ning üldse mitte kella kaheksale sobiva temperatuuriga. Viskasime Patty koju ära ja läksime ise Yacht Clubi. (Jahtklubi? Jahiklubi? Laevaklubi? Paadiklubi?) Yacht Club on imekaunis kohake otse Lake Erie kaldal. Sadamas on kuskil sadakond laeva ja keskmise suurusega restoran. Istusime välja ja tellisime süüa-juua. Rääkisime perega paljudest erinevatest asjadest, kaasaarvatud drunk-driving. Neil on alkopiiriks 0.8, mis ei ole minujaoks vastuvõetav. Tulihingeline vestlus vältas ligikaudu pool tundi kuni me kõik jõudsime otsusele, et we agree to disagree. Kella kümne paiku hakkasime kodupoole liikuma. Lahkudes mainis igaüks oma reedeseid plaane ja Tom plaanis laeva (paadi?)ga järvele minna ja küsis kas ma tahan kaasa tulla. Ofkoors. Läksime mehkuga koju ja vist vaatasime filmi ja nagu old boring married couple, läksime magama.
Reedel magasin täitsa pikaldaselt ja kui üles tõusin oli juba kiire käes. Ruttu riided selga ja juba oligi Tom kohal. Isegi Peg oli töölt varem ära tulnud, et saaks meiega järvele minna. Väljas oli imekaunis ilm. Sõitsime down to Yach Club ja seadsime paadi valmis. Paadiga sõita on megamõnus. Light summer breeze, vett pritsib pisut juuksed lendlevad näos, muusika mängib. Oh its a dream. Leidsime vaiksema koha ja tõmbasime õnged välja. Antiõnneseen, nagu ma olen, siis mina sain ühe kala. Aga ise olen uhke. Õhtupoole läksime mehkuga poodi ja ostsime paljupalju süüa. Samuti tõime koju sushit ja pugisin ennast korralikusse food comasse. Tegime ananassi sisse piipu ja sõin ära kaks kilo kirsse. Keset õhtut tammus sisse Jon, ise purupurjus. Definately made my night. Härra tammus ringi, laulis, tegi nalja eesti üle ja pärast vabandas, ütles, et tegelt armastab mind ja tegi suure kalli. Thank god, et ta polnud üksi. Kaasas oli mingi neiu, kellega nad apparently pulmas käisid ja too oli kõvasti kainem, et autoga sõita.Veidralt sõbralik ka too neiu. Tuli ja kallistas ja. Ise tundsin end veits veidralt, kuna istusin oma lebopantsides ja rinnahoidja väel, kuna jubekuum oli..yolo?
Täna hommikul panime rutturuttu asjad kokku ja tulime vanemate juurde. Ka Jon vedas ennast lõpuks siia. Hängisime bassu ääres ja olime niisama toredad. Juba paar päeva olen kimpus oma nabaneediga. Pall ei keri ennast pealt ära. Täitsa paanikas juba. Poisid pakkusid kordamööda, kuidas selle lahti saaks: saeks maha, kummutaks katki, lõikaks traadi kääridega puruks ja veel nii mõnedki äärmiselt valusad tunduvad ajusünnitised tulid. Viimaks otsustasin siiski tangide kasuks ja pärast pisukest pusimist sain oma needi lahti keeratud :) Miskipärast leiavad kõik kodanikud siin, et kui ma oma pitsa peale majoneesi panen, siis see on ekstreemselt veider. No?
Proovin teile ikka vahel mõne pildi ka klõpsata, kuigi enamuse aegadest ununeb lihtsalt ära. Või siis veidrate asjadega harjub ära ja siis ei taippa pilti tehaa :( PS! peale pilte ma enam tavaliselt teksti ei pane, ja kui sa esimese pildi peale klõpsad, siis saad noolega pilte vahetada ja nii on palju parem! :)
Pole ammu ammu midagi kirjutanud. Partly on põhjus ka selles, et telefonis neid sadu tähekesi trükkida on äärmiselt ebamugav. Arvutis kirjutades pole mul jällegi eesti keele geiaalseid sünnitisi: täpitähti. Ehk siis jätsingi selle asja natukeseks sinnapaika. Nüüd! Aga nüüd! Nüüd sain endale uue läpaka (Jeeeeee! :) ) ja sinna said targemad härrad ka täpitähtedega klaviatuuri tõmmata. (polnud endal aimugi, et klaviatuure saab ju arvutis vahetada).
Ühel õhtul, pärast seda kui mu kallis elutoa telekas pärast mitmeid.....mitmeid suulisi (ja kahjuks minu poolt ka füüsilisi) noomitusi end taas niisama lambi seest välja lülitas, sai hing täis ja läksin poodi uut telekat noolima. Best Buy it is. Hiiglamasuur pood kus on liiga palju asju mida sul ilmselt vaja pole. Passisime telekate juures kuskil kerged...40 minutit. Kas elu poleks mitte lihtne kui oleks kaks valikut? Üks või teine. Kõik. Aga ei, selleasemel on reas ligi.....60 erinevat telekat. Istusin suvalisse tugitooli ja vaatasin Harry Potterit, kuni monsieur teleka üle otsustas. Liikusime vahelduseks läpakate sektsiooni ja mul paluti välja valida endale sobiv läpakas. Oi, misuke meeldiv üllatus. Teadsin, et tahan kerget ja väikest läpakat, mis kotti ilusasti ära mahuks. Minu valikuks sattus Dell Inspiron läptop. Seda muidugi alles pärast hoolikat...nii umbes 50 minutilist kaalumist. Poest tuli kaasa veel paar imevidinat. Käed oleks nagu liimi sisse kastetud- kõik mis näppu jääb tuleb kaasa. Telekas on muidugi iseasi imeasi. Aga see selleks. Edasi mu läpparist, Jeeeeeee, megaülirahul olen :) Varasemalt olen kodus kasutanud kas mehe läpparit või siis kodu läpparit või siis niisama telonit. Ehk siis olen oma päris esimese beebi üle täitsa uhke. Minul tehnikaga muidugi eriline suhe. Kui ei tööta siis anna peksa. Kui ikka ei tööta siis löö veel korra. (Kes lööb see armastab?) Selle aja peale on mu elektrooniline vidin juba aru saanud, et miskit valesti on, aga kui pole..Siis tuleb uus muretseda. Samuti leian, et olen äärmiselt andekas, sest ei ole just väga kerge esimese päevaga enda arvutisse viirus tõmmata? Nujah. Uue läppariga kaasnes ka kohustus oma lubatud koolitükid ära saata mida ma varasemalt eestikeelse tähestiku puudumise kaela olen ajanud. Täna saigi saadetud kunst ja muusika. Jäänud veel geograafia ja kirjandus.
Päevad on siin soojad. Tavaliselt 30 kraadi ringis, viimased 3 päeva kuskil 23 kraadi juures. Esimene paar päeva oli tore küll, värskelt veel ju meeles kuidas Eesti õhk varbad siniseks külmutab. Aga pärast nädalat... oh meen. Kuumus on tappev. Varjus ka rahu ei saa. Öösiti on temperatuur langenud 26 kraadi peale ja seegi on way too much. Päeval tahaks rohkem olla toas kui väljas, kuid südametunnistus ei luba, Olen tublisti jooksmas käinud. Jooksen pere ühest majast teise ja siis lebotan bassu ääres. Vahemaa on kaunid 10 kilomeetrit. Ma vihkan jooksmist. Tõesõna. Kuid see tunne mis sind valdab pärast seda kui sa 10 kilti 30 kraadises kuumuses jooksnud oled. Ja pärast seda pmst riietega bassu hüppad. On väärt seda, ausalt on. Sellega seoses taas üks probleem. Päike särab siin taevas koguaeg ja selle ajaga olen juba parajaks nigggaks ära tõmmanud. Kuid hommikul joostes paistab päike vasakult poolt selja tagant. Hommikuti SPF 50 peale tõmmates on paras päikesevihkaja tunne küll..
Paar päeva tagasi oli linnal 200s sünnipäev, selle auks korraldati paraad. Paraad. Veider sõna. Igaljuhul...ka mina olin kohustatud teatud sidemete tõttu paraadist (appi kui häiriv sõna) osa võtma. Ja hell, missugune hell see oli. Eestis pole paraade. Ei ole. Ükskõik mis sa arvad mis paraad on. Ei, see pole paraad. See paraad kestis kaunid 7 tundi katkematult. Pealtvaatajaid oli ligi 75000 ja osalejaid 200 unitit. Sellel kaunil päeval mõistisn, et olen taaskord hetkes kus ei saa aru enam ei inglise keelest ega ka eesti keelest. Või siis saan mõlemast aru poolikult. Mõtlen juba jälle inglise keeles, see muutus toimub tavaliselt kiirest, kuna ma niikuinii aastaringi iga päev räägin poole päevast inglise keeles. Kuid olen unustanud kui tähtis on see teine pool päevast eesti keeles rääkida. Inglise keeles mõtlen kiiresti, ratsionaalselt ja korrektselt, kuid see mis suust välja tulema hakkab... LOL. Aga õnneks tean omast kogemusest, et see on nii mõne nädala küsimus, kuni kõik korda saab. Eesti keelega praegu vastupidi. Rääkida nagu omaarust oskan aga kui mõnele sõnale mõtlema hakkan siis see tundub vale. Ja siis jälle kallis guugle kas kinnitab mu arvamust, või lükkab ümber. Häbi on mõelda vahest, et pean sõnu eesti keeles guugeldama. Aga i guess i better get used to it. Paar nädalat veel ja olen omadega jälle seal maal kus ma ei mäleta sõnu nagu tolmuimeja ja kõrs, päike, jalatsid jne.
Pühapäeval käisime Barn´i korda tegemas. See on suuuuur peremaja, kus veel paar kuud tagasi elas imeline vanaisa. 7 last ja 21 lapselast. See koht on kui muinasjutumaa. Majas on 10 magamistuba, 7 vannituba, mängutuba (Õhuhoki vms, piljard, see jalgpalli mäng nende torudega, siis need veidrad mängud kus sa mingite toigastega üritad kuuli hoida, et ta sinna auku ei läheks, minigolf ja palju muudki), massiiivne söögituba, kaks kööki, kaks baari jne. Väljas on bassein, kaks korvpalliväljakut, ATV rada, järv, võrkkiiged, väliköögid etc. Kuna vanaisa just hiljuti meie seast lahkus, siis tuli kogu pere kokku, et maja korda teha ja samuti ka USA püha, Memorial day´d, tähistada.Nägin taaskord kogu seda massiivset suguvõsa kes mind kõik ilusti mäletasid. Enda kohta kahjuks sama öelda ei saa. Kõik, noored-vanad, tulevad juurde, teevad kalli küsivad kuidas läheb ja nii tore on ikka jälle näha. Tekitab mõnusa sooja tunde. Nüüd oleks vaja nende kõigi nimed meelde jätta...
Lapsekesi Eestimaal igatsen palju. Esimest korda elus tundisn koduigatsust. Veidralt kurb tunne oli. Viimasel ajal on palju neid veidralt kurbasid tundeid olnud. Igatsen oma kallipaisid nii paljupalju ja kõik on mulle niii jubesuuureks toeks olnud kõikide mu veidruste ja mõtetega ja jah. Aga aitab sellest, edaspidi on see väga väga tõsine blogi. Also lollitan ringi snapchatis, kui sul on tahtmist, siis merilir ootab sind.
Eile tõusin siis suht vara jaaa jetlaggin veits. Eks võtab aega kuni rütmi sisse saan. Hommikul tsillisin kodus. Lõunal läksin vanemate juurde bassu äärde ja võtsin päikest. Nii kuum oli. USA päike ikka hoopis teistsugune kui Eesti oma. Palju intensiivsem, aga samas ei põleta nagu. Tõmbas mõnusa jume peale, nii hea olla. Õhtul läksime poodi ja ostsime igasugu toidukraami. Poes on kõike. Kõik puuviljad on valmis ja värsked ja jah paradiis. Ainus asi mis mind häirib on see, et kõik pannakse miljoonisssee kilekotti. Täiesti fucking rudiculous. Aga jah. Tulime koju ja siis vaatasime telksterit veits ja ma läksin vara magama. Piima tahaks. Aga siin kõik no-fat, skim milk. No eeiii... Proovisin seda korra kunagi ja see oleks nagu klaas vett ja teelusikas piima sisse segatud. Ketti tahaks panna. Kõik juust on no-fat, jogurtid, hapukoored jne, kõik on no-fat. No kuida sa elad nii....
Väga sündmuste rohke on olnud...
Kolmapäeva hommikul kell 6.05 hüppasin siis lennuki peale ja sõitsin frankfurti. Hommikul olin nii väsinud. Vaimselt. Ütlesin sau kogu oma perekonnale ja astusin raske südamega lennukile, nii palju käis mõtetes ringi. Lükkasin muusika põhja ja jäin magama. Frankfurdis oli aega terve igavik. Lollusin snapchatis ja laiutasin niisama. TSA'ga oli pikem vestlus, mingi naine kes rääkis minuga rohkem vene keeles kui inglise keeles küsis paljupaljupalju küsimusi millele mul polnud tahtmist vastata, kuna olin vässsuuuu. Frankfurt-Newark lend oli suht tühi. Istusin omaette ritta täitsa üksinda ja jäin kohe magama. Silma tegin lahti maandudes Newarkis. Eelnevalt on mul kõik reisid USAsse läinud suuremate sündmusteta. Seekord tõmbas TSA mu kohe customsites maha ja viis eraldi tuppa. Küsisin milles probleem on, mulle ei vastataud. Istusin seal pool tundi niisama kuni mingi relvaga mees mu juurde tuli ja mu ülekuulamistuppa viis. Seal oli veel neli teist tursket püssidega meest. Hakkasid küsimustega pommitama. Enne kui ma vastata jõudsin küsiti juba uus küsimus. Ma olin nii väsinud ja therefore paanikas sellest mis just juhtunud oli. Mida sa teed siin? Kellega sa reisid? Kas sa oled üksi? Kuss sa töötad? Kus sa elad? Kus sa õpid? Kellena su vanemad töötavad? Vana su vend on? Miks sa siin oled? Mult võeti kott ära. Telefon otsiti läbi. Kogu kott kallati lauapeale laiali. Mis see on? Kust ostsid? Kes maksis? Kust sa raha saad? Hakkasin lõpuks lihtsalt nutma kuna mu peale kordamööda karjuti. Dokumendid võeti ära ja jäin tuppa üksi. Tuldi tagasi anti dokumendid ja juhatati välja. Kogu see kamm võttis leebelt tunnikese aega. Olin oma lennust maha jäänud. Läksin UNITED'i vip loungei ja bookisin uue lennu. 2 tundi. Tavai. Istun. Magan. Uuele lennule. Jälle magan. Lennukilt maha. Autosse. Panen tuima. Aknad alla. Väljas mingi 23 kraadi kell 9 õhtul. Käisime päärentsite poolt läbi ja koju ja magama. Tõusin täna mingine...kell 10? Ikka väsinud. Väljas 27 kraadi hommikul. Istun välja. Lesin niisama. Bassein. Muusika. Lebo.
Olen meeletult tänulik kõigile kes teisipäeval tulid ja neile kes tahtsid tulla, aga ei saanud. Parimad sõbrad. Nii toetavad ja soojad. Suur kalli teile.
Tõusin üles varakult. Kella kuue paiku. Sest päike paistis silma. Tõmbasin kardinad ette ja tudusin edasi kuni 9ni. Skaipisin hommikul emme ja issi ja tädiga. Jõin hommikusöögiks ühe corona ja tatsasin niisama ringi. Kaheteistkümne paiku sõitsime beach-clubi mis asub meie majast 3 minuti kaugusel. Beach-club on justkui paradiis paradiisis. Valid endale lebotooli, su juurde tuleb teenindaja kes küsib mida sa soovid ja toob selle sulle siis kas basseini või tooli juurde. Ja nii kogu päeva. Ettekandijad jälgivad ise kui sul klaas tühjaks saab või kui su näolapike näljane tundub. Bassein on suur ja tore. Soe vesi, palmipuud, killuke infinity pooli otsa. Õhtusteks jalkamängudeks veetakse bassu ja baari juurde hiiglamasuured plasmatelerid ning sealt saad jälgida kas siis korvpalli või "jalgpalli". Veits naljakas, aga siiski- tualetid selles kohas on prolly kõige luksuslikum koht kus ma ever käinud olen. Napsan teile pildi ka täna. Nagu juba öeldud saabusime beach-clubi kaheteistkümne ajal. Lahkusime kuskil 4 st. Selles vahemikus olin nautinud 8 coronat ja ühe chocolate martini. Asjad olid väga alkoholised... Kuid siis tabasin end mõttelt- praegu pole ühtegi põhjust miks MITTE alkoholi nautida. (Va arvatud fakt, et seal olen endiselt alakass). Päike paistab, õhk on soe, bassein on kahe sammu kaugusel,muusika klappides on põhjas ja ma ei pea täna mitte midagi tegema... Tuli välja, et ka mu kallike elas tollel päeval sama põhimõtte järgi. Kuid ta jäi kuskil half way down magama. Umbes iga kahe minuti tagant tabasin ennast mõtlemas, et enam paremaks minna ei saa, ma olen kõige õnnelikum tüdruk ja käisin kogu päeva lai naeratus näol :) neljast sõitsime tagasi koju ja hakkasime shoppama minema. Beebi otsustas, et mina peaksin kindlasti ühe suurema uinaku tegema. Enne kui ma keelduda jõdsin tegi tema seda minu eest ja põõnas diivanil järgnevad kaks tundi. Lükkasime shoppamise homsesse ja läksime hoopis sushit sööma. Kohaks oli selline ööklubide-baaride-kohvikute resort, kus väljas oli elav muusika ja söögikohad, sees baarid ja klubid. Istusime maha blu sushisse ja i swear, ma pole elusees nii head sushit saanud. Isegi mitte unistanud nii heast sushist. Hiljem sõitsime tagasi koju ja ma jäin magama. Ups.
