College girl

Tere kallid sõbrad!
Vabandan väga, et olen oma blogi täiesti ära unustanud. Aga üritan ennast nüüd parandada.

Seitsmendal augustil lendasin taaskord üle suure lombi siia kaugele maale. Enne kooli ei teinud suurt midagi erilist mida eredalt mäletaks. Mõni kukkumine siia-sinna, kohmakas nagu ma olen...
22 augustil hakkas orientation. Orientation on freshmanidele(esimese aasta õpilastele) suunatud nädal, kus sa tutvud kooliga, oma erialaga,erinevate nõuete ning sellega kuidas kool toimib. Nädal aega olid iga päev koolis mingid erinevad üritused: tuurid koolipeal, tutvud kõikide võimaluste ja inimestega kes sind läbi nelja aasta aidata saavad. Näiteks: writing center on üks tore koht campuses kui sul on vaja kirjutada esse või pea et ükskõik mida. Lähed sinna, ütled, et sul on vaja kirjutada selles aines seda. Nad brainstormivad koos sinuga ideid, aitavad plaani paika panna ning kui sa midagi lõpuks kirjutanud oled, siis aitavad seda tehniliselt ja struktuuriliselt paremaks muuta. Sinna võib minna ükskõik mis päeval ilma mingit aega kinni panemata. Orientationil räägiti veel cämpuse üritustest, ootustest ja turvalisusest. Näiteks on cämpuses politsei. Mitte mingi tobe G4S vaid päris politsei. Üle cämpuse on 4 sinist "majakat" ja kui sa tunned öösiti cämpuses kõndides ennast ebaturvaliselt, siis seal on suur punane nupp mida vajutades tuleb politsei kohale, saad nendega seal rääkida ja samuti hakkavad siis kaamerad selle ümbruses tööle. Samuti paluti kõigil salvestada cämpuse turvalisuse äpp mis kujutab endast eresinist ekraani ning kui sa juhtud üksinda ringi kõndima siis avad tolle äpi, paned näpu ekraanile ning kui sa näpu ekraanilt rohkem kui kolmeks sekundiks eemaldad siis kutsutakse politsei välja. Cämpuse politsei julgustas ka kõiki enne üksinda välja minemist kaaluda politsei eskordi kasutamist. Nimelt on kõik turvatöötajad rohkem kui valmis sinuga ükskõik mis kellaajal ükskõik kust sind turvaliselt koju jalutama. Mitte, et cämpus oleks jube ebaturvaline koht, aga see oli lihtsalt kuidagi....armas. Orientationil hoolitseti üli hästi ka selle eest, et too fresman-fifteen hästi koguneks- tasuta pitsat terve päev, iga päev. Üleüldiselt olid kõik inimesed toredad, naeratavad ja sõbralikud. Kõik rääkisid kõigiga ning ka professorid tulid niisama jutustama kõikidega. Viimane päev orientationist oli Major Meeting. Ehk siis su eriala-alane loeng. Minu eriala on Intelligence Studies. Eesti keeles vast kõige paremini seletatav Julgeoleku Õppena. Major meetingul oli kuskil 100 inimest kes koos minuga sellel aastal seda programmi alustavad. Kõigepealt seisime kõik eesruumis ja sinna oli tulnud ka paar viimase aasta õpilast sellest programmist, et kõikidele meie küsimustele vastata õpilase vaatevinklist. Enamus küsimused olid selle kohta, et kas meist midagi järgi ka on pärast seda nelja aastat või mitte, sest programm selles koolis on Ameerika parim ja tugevaim ning kuulduste järgi väga raske (ligi 40 protsenti inimestest kukuvad välja pärast esimest aastat). Meile kinnitati, et kui see sind tõsimeeli huvitab ja sa seda tõesti väga teha tahad ja tugevalt töötad siis saad hakkama. Aga kui sa kahtled või ehk´u peale tulid, siis on kergem sul endal välja jalutada. Lõpuks lasti meid saali ning lavale tulid professorid ja programmi "direktor". Mees ise oli muhe ja viskas nalja aga lõpuks asus asja kallale ka. Ligi 60ne slaidine powerpoint tutvustas meid programmi statistika, eesmärkide ja ootustega. Räägiti tulevastest security clearance´itest ning töövõimalustest. Soovitati ära unustada igasugused peod, kõik pidudega seonduvad pildid, igasugune kuritegevus ning mustrid. Kolm nädalavahetust järjest käid samas baaris ja tellid kolm õlle-muster. Pole sobilik. Kõikide selliste juhuste ja ostude jaoks soovitati kasutada sularaha. Kõik selle tõsise jutu rääkis ta ära suhtkoht humoorikas võtmes, aga hirmus oli ta ikka. Endine LA mõrvarühma pea, tuleb välja. 2 naissoost professorit 3 meessoost professorit. Meessoost professorid nägid välja täpselt nagu mingid otse spioonifilmist välja tulnud mehed: lühikesed sõjaväe lõikega juuksed, karmid näod ja lühikesed, kindlad vastused. Aga muidu oli huvitav.

27ndal augustil hakkasid ametlikult kõik loengud. Mul on viis ainet millest neli on varem või hiljem kohustuslikud ning ühe sain ise valida. Kuna kool on "liberal arts" kallakuga siis on meil sellised asjad nagu core-course´id. Need on nagu põhiained ning pole otseselt su erialaga seotud. Minu core-coursid on praegu Research and Writing, Intro to Religion ja Young Adult Literature. Research and Writing on üllatavalt tore kursus ja professor on ka meeldivalt...reibas. Enne kui ta vaikselt meie nimesid meelde hakkas jätma, kutsus ta meid kollektiivselt "hello, my lovely humans".Intro to Religion kursus on peamiselt sissejuhatus sellest mis asi on usk. Mitte üks kindel usk, vaid lihtsalt see mis asi on usk ja kuidas seda erinevalt defineeritakse (näiteks ühed defineerivad usku selle järgi kui sul on midagi maailmavälist millesse sa usud, teised aga näiteks nii, et kõik motivatsioon on usk) jne.Professor sellel kursusel on...minu jaoks üpriski uniutav, kuna see on ainuke kursus mis hakkab kell 8 hommikul. Teemad ja arutlused on iseenesest väga huvitavad ja ta ise on äärmiselt entusiastlik ja rõõmsameelne naine, aga kohe sellest igahommikusest "Good morning, scholars!" lausest on mul tunne et tahaks tagasi oma voodisse teki alla ronida. Young Adult Literature´i kursus on kõige suurem õpilaste arvult. Seal on meid kuskil 50-60 ma arvan. Samuti 2 professorit selle rahva peale. Kohustusliku kirjandust selle kursuse jaoks on ropult, aga õnneks on enamus sellest päris huvitav ja populaarne noortekirjandus. YAL on rohkem psühholoogia, kui kirjanduse kursus. Räägime sellest kuidas ja miks noored midagi mõtlevad, käituvad ja tunnevad. Näiteks sellest millised aju osad midagi kontrollivad jne. Iga nädal on lugeda üks raamat ja seda tehakse kolmes osas: esmaspäeval on esimene kolmandik raamatust, kolmapäevaks teine kolmandik raamatust ning reedeks on viimane kolmandik raamatust ja test, YAL on 2 tunnine kursus ja esimene osa tavaliselt pühendatakse psühholoogiale ja teine osa eelnevalt räägitud psühholoogilisele osale toetudes raamatut analüüsides. Erialaga seonduvaid aineid on mul praegu 2: Criminal Justice in America ja Intro to Inelligence. CJA on by far üks kõige tobedama professoriga aineid mida ma kunagi näinud olen. Professor on üks Ameerikas sündinud Mehhiko sugemetega härra. Kuna ka see on 2 tunnine loeng, siis jumal hoia.....Esimene loeng rääkis ta tund ja 15 minutit sellest kui tore on Mehhiko ja kuidas seal pole üldse nii ohtlik ja kuidas Ameerika kõike valesti teeb (näiteks ehitab müüri valele poole. Peaks ehitama hoopis Kanada poole sest sealt tulid terroristid, mitte Mehhikost). Ülejäänud aja näitas ta meile artikleid temast endast,,rääkis sellest kuidas õigussüsteem siin riigis on vägagi perssekukkunud ja sellest kuidas talle külm ilm meelidb. Loengu lõpus tegi ta meile 150ne küsimuselise testi. Õnneks seda ta ei hinnanud.....Järgmine loeng oli aga kohe hindeline test kodus loetud 80ne lehekülje peale ning kuskil 60protsenti sellest testist polnud ligilähedalegi sellest mis raamatus kirjutatud oli. Pärast testi tegi ta ühe Powerpoindi sellest mida testis teada oli vaja ja siis teise powerpoindi ühest filmist ning tunni lõpus oli veel üks hindeline test. Kolmandas loengus jäin kohe hästi meelde sellega, et ruttasin oma kohviga klassi, panin selle lauapeale ja maha istudes lükkasin selle sama targasti ümber, üle terve klassi põranda....pool liitrit. Järgnevad 20 minutit veetsin vetsu ja klassi vahelt paaniliselt vabandades ja paberit tuues. Oh well.....shit. Intro to Intelligence kursuse professor on hirmuäratav. Selline tõsine army vend. Kunagi teenis Vietnamis. Ja siis töötas erinevates--agentuurides jne. Klassis ei ole lubatud närida nätsu, kanda mütsi, kasutada sõnu "like" ja "awesome"....jne. Iga loeng on silmarigi testid. Ja boy oh boy need on rasked. Nendeks lihtsalt ei ole võimalik õppida, kuna  ta ei anna sulle mingeid piire ega teemasid ega sajandeid kust küsimused tulla võivad. Sa kas tead neid või ei tea. Ainus viis kuidas sa ennast natukenegi aidata saad on 8 korda päevas CNN´i, BBC´d, the Guardian´i ja igat teist võimaliku uudistesaiti värskendada. Kaks päeva tagasi oli test ja ma vastasin 11nest küsimusest ära 1he. Õnneks küll õigesti aga juhin tähelepanu, et ma lihtsalt VASTASIN ainult ühe küsimuse. Teisi ma lihtsalt ei teadnud. Mõned küsimused mida ma olnud testidest mäletan: Mis riigis tegeleb Boko Haram? Millega nad tegelevad ja mida see väljend tähendab?  Mida tähendab ISIL? Lõuna Ameerikas on viis riiki kus riigikeeleks pole hispaania keel. Mis riigid, ning mis keelt seal räägitakse? Mis riik iseseisvus teisena Western Hemispheres? Mis valimispiirkonnas sa resideerud ning kes seal congressman on? Milline riik on olnud Ameerika kaasvõitleja igas sõjalises konfliktis pärast esimest maailmasõda? Mis aastal liitus Šotimaa Ühendkuningriikidega? Milline firma oli aastal 2013 Fortune 500 nr1? jne jne jne. Ma mõtlesin, et okei, ju siis neid mainitakse loengutes aga wrong i was again. Loengud on peamiselt Intel history. Esimesed spioonid, erinevate agentuuride alustalad ja eesmärgid. Ameerika geograafiline ajalugu enne ja pärast Civil War´i, erinevate presidentide elulood, erinevad analüüsimisvõtted, etapid ja kategoriseerimised jne. Aga üldiselt on need loengud väga väga huvitavad ja väga palju erinevaid huvitavaid fakte saan iga päev teada. Üleüldiselt on igas loengus huvitavad vestlused avalikult nii õpilaste endi vahel kui ka õpilaste ja professorite vahel. Enamasti igapäevasündmustest nagu näiteks Missouris toimunud tulistamisest aga samas näiteks ka igaühe enda arvamusest mingi lause kohta raamatus või powerpointil,
Hindamine on range: 100-93% on A, 92-90% on B, 90-84% on C, 84-78% on D ja kõik sellest allapoole on F. Nii on enamus loengutes, mõnes on erandid. Minu eriala nõue on läbida kõik kursused hindele vähemalt B. Ehk siis esimest kord elus ma loen kohustusliku kirjandust..
Loengutes keegi ei sunni sind kirjutama ega midagi aga enamus terminid ja raamatutes olevad pidepunktid seletatakse loengutes lahti, ehk siis sa oled sunnitud kiirkirjutamist õppima. Mu vihikutesse kirjutatu näeb rohkem välja nagu kirbusitt mitte mingi asjalik informatsioon. Pole vist elusees nii palju ja nii kiiresti kirjutanud kui ma seda praegu loengutes tegema pean. Kuigi inglise keelega mul probleeme väga palju pole, siis inglise keeles kiiresti ja arusaadavalt oma mõtteid paberile koondada on üllatavalt keeruline. Aga ma saan enam-vähem kenasti hakkama.
See semester on mu kava selline: esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on 8-9.05 Intro to Religion, siis on poolteist tundi pausi ja siis on Research and Writing. 11.35 saab jälle koju minna. Kell 17.15 hakkab Justice in America ja kell 7 on päev läbi. Teisipäev ja neljapäev on 9.50 YAL, pärast seda 10 min pausi ja siis Intro to Intelligence. Kella kaheks on päev läbi. Ja thats it. Ei kõla nagu palju, ja polegi, aga iga tund mis sa veedad klassiruumis peab kodus kuskil 5-6 tundi iseseisvat tööd tegema. Lugema, õppima, kirjutama vms. Sept-dets on mul kõikide ainete peale kokku 15 eksamit, 22 esseed ning iga nädal igas aines tööd/testid.
Väljaspool cämpust ma töötada ei saa, sest mul pole tööviisat. Ehk siis saan töötada ainult cämpuses. Õnneks mul vedas mu work-study tööga ja sain oma departmenti, ehk siis intelligence department´i ühe professori juurde tööle. Ühtlasi olen ka ainus Freshman kes inteli professoriga töötada saab. Jee. Sain ka kohe teada miks esimese aasta õpilasi professorite juurde tööle ei võeta. Minu tööks on abistada professorit tema uurimustööga mingi organisatsiooni jaoks mille nime ma ei mäleta praegu. Twitterise paigaldati mingi "spider" mis kogus kokku KÕIK twiidid mis mainisid mingilgi moel orkaan Sandyt. Sealt filtreeriti automaatselt välja kõik mis olid pärast orkaani ja keskendutakse orkaane eelsetele-aegsetele twiitidele. Järele jäi ligi 160 000 twiiti. Nüüd tuleb iga twiit lahti krüpteerida, sorteerida ühte viiest grupist, panna kirja twiitija nimi ja kes ta ametilt on (eraisik, red cross vms) siis läheb see edasi twiidi sisu analüüsimiseks jne. Lõpuks saab sellest kokku üks suur aruanne ja uurimus. Kogu selle jubeda ja ajakuluka töö juures on plussid ka: uurimusele, artiklitele ja kõigele mis sellega kaasneb läheb ka minu nimi ühe autorina peale. Kevade poole millalgi on üks konverents kuskil maeimäletakus ja ma saan sinna kaasa minna. Ehk siis esimese aasta õpilasele üpriski haruldane võimalus.
Koolis on üle 80ne organisatsiooni millega võid liituda. Kohe esimesel nädalal oli Club Fair kus sai ennast ihaldusväärste klubide kandidaadiks esitada. Klubid varieerusid rollimängu, Black nation rights ja Frisbee klubist kuni Sõjalise taktika ja kooli õpilasesinduseni. Ma olen liige UNICEFis, Competitive intelligence clubis, Law enforcement intelligence clubis, Cyber threat intelligence clubis, Laker Leader clubis ja veel mõnes mis kohe praegu meelde ei tule. Klubidega on tavaliselt kuus 2-3-4 meetingut kus arutatakse ja analüüsitakse erinevaid teemakohaseid uudiseid, tehakse esitlusi ja uurimusi seonduvatele agentuuridele-firmadele, tihti käivad ise erialaga seonduvad inimesed loenguid andmas ja mõned lõbusamad evendid on kah. Näiteks competitive intelligence klubiga on planeeritud juba taktikaline paintball metsas jne. Organisatsioonid annavad head võimalused ennast erinevates valdkondades arendada, tutvuda uute inimestega ja saada huvitavaid internshippe. Law enforcement klubis rääkis üks õpilane kuidas ta eelmine aasta suvel töötas Bostoni mõrvarühmas internina ja kuidas nad lahendasid ühe beebi mõrva.
Siiamaani olen pärast kooli tegelenud paberitööga. Välismaalasena on nii palju paberitööd. Kuna mu juhiluba pole kehtiv rohkem kui 3 kuud siis pean tegema USA juhiloa: kõik eksamid ja teemad täpselt nii nagu nemad seda teevad. Ühes nädalas käisin siinses ARK´is kuus korda, sest kord oli mingi dokument puudu, kord oli mingi kiri vigase aadressiga jne. Lõpuks sain selle aetud, teoreetilise eksami tehtud ja sõidueksami aeg on 25 sept. Mul on vaja Social Security card´i, et saada juhiluba ja cämpuses tehtud töö eest palka. Et juhiloa protsessiga alusatada pidin kõigepealt saama Social Security administration office´st kirja, et mulle pole kaarti veel väljastatud. Siis nädal hiljem läksin seda kaarti taotlema. Kõige selle jaoks on vaja meeletult pabereid ja dokumente ja edasi-tagasi sõita ja üldsegi see kõik on väga time consuming. Ehk siis tiirutan linnapeal ringi koguaeg, prindin dokumente, allkirjastan dokumente, esitan mingeid avaldusi, et saada mingeid dokumente, dokumentide printimise vahel tangin autot ja üritan ampsu toitu saada. Nüüd kui kõik see on tehtud saan pisut kergemalt hingata selle paberimajanduse kohapealt.
Cämpus ise on imeilus. Nagu pisike Hogwarst. Maagiline. Sellega olen rahul. Käin ringi silmad imestusest punnis ja vaatan ja vaatan. Cämpuses on massiivne restoran kus saad süüa pmst midaiganes hing ihaldab, ükskõik kui palju ja ükskõik mitu korda päevas. Samuti on üle cämpuse 2 starbucksi kohvikut. Yea, you heard me....

Penn State, I´m on a boat yeaaa, im going faaast yeaaaa, Romolos

Kolm tükki kehast eemaldada on tore küll, ja kuigi ära lõikamist ei tunne, siis paranemisprotsessi tunneb küll. Vahest õmmeldakse haav kinni, kuid ma ei tea miks, aga minul seda ei tehtud. Ehk siis on kolm lahtist haava keset kõhtu. Ja neid koguaeg plaasterdada ja pesta on ai. Aga vaikselt paranevad. Laupäeval jäin mina koju ja Teddy läks sõpradega mingile festivalile nimega Beer On The Bay. Apparently pakutakse festivalil 100konda erinevat õlu. Õhtupoole läksime kõik koos Buffalo Wild Wingse sööma ja jutustasime niisama maast-ilmast. Cox lahkus varem ja Nina, Ryan, Paul ja Teddy ning mina sõitsime Pauli poole, et lauamänge mängida. Lahkudes märkasin, et mehku oli oma uhiuue teloni lauapeale jätnud ja krabasin selle kaasa. Pauli poole jõudes olid kõik paanikas, kuhu oli telon kadunud. Istusime veitsake sees ja siis otsustasime Teddyga, et sõidame tagasi BWW´i, et telefoni otsida. Istusime autosse ja võtsin välja ta telefoni ja hakaksin kõige kõrgema volüümiga Candy Crushi mängima. Olime kuskil 10 minutit sõitnud kuni ma kõkutama hakkasin ja Teddy korra mind imelikult vaatas. Pööras pea tagasi ja siis vaatas mind uuesti ja küsis kas see on tema telefon. Hakkasime mõlemad kõvasti naerma ja pöörasime auto ringi. Jõudisme tagasi Pauli poole ja hakkasime Trivial Pursuit´i mängima. Trivial Pursuit on midagi Aliase sarnast, ainult et keerukam. 

Pühapäeval sõitsime Clevelandi, et ühe business tüübi isa matustel käia. Sõitsime hommikul Clevelandi ja vaatasime linnapeal ringi. Käisime poest läbi ja sain endale ülicooli superman särgi. Sõitsime funerealhome´i kus meid ootasid juba Jon, Dani ja vanemad. Tutvusime erinevate inimestega, kes kõik olid äärmiselt huvitatud minust ja minu arvamusest Ameerikast. Paljud teretasid mind juba kui vana sõpra, seletades, et on minu kohta nii palju juba kuulnud, et tunnevad, et teavad mind juba kaua aega. Pärast Funeralhome´i läksime perekonnaga sööma. Peg´i õe tütar Maggie ühines meiega ja veetsime toreda õhtu restoranis. Õhtu hakul sõitsime tagasi koju ja ma jäin autos mugavasti magama. Esmaspäeval vaatasime Schindleri listi ja lebosime niisama. Teisipäeval käisime Pegi ja Daniga Penn State ülikooli külastamas ja sain teada, et pean tegema TOEFLi testi novembri lõpuks ja siis avalduse esitama ja järgmine aasta kooli tulema. Praeguseks olen külastanud kahte ülikooli ja mõlemad meeldivad võrdselt. Üks ülikool maksab aastas 40 tuhat dollarit ja teine 20 tuhat dollarit. Kui esimeses ülikoolis on mul võimalus saada 20-30 tuhat dollarit scolarshippi aastas, siis teises neid välja ei anta. Hirmutav mõelda, et kooli lõouks on mul keskmiselt 80 tuhat dollarit õppelaenu, aga olen selle mõttega juba harjuma hakanud. Pärastlõunal tegelesin koristamise ja kuhjunud pesu pesemisega. Tom küsis kas tahan hommikul paadiga sõitma minna ja ma muidugi rõõõmuga nõustusin. Kolmapäeva hommikul kell 8 ajasingi ennast püsti ja Peg tuli Mustangiga mulle järgi. Sõitsime Erie Yacht Clubi ja sõitsime paadiga järvele. Järvel oli megaaapalju paate. Kuskil saja ringis. Viskasime ankru põhja ja võtsime õnged välja. Ma püüdsin esimese kala. Jeeeee. Õues oli hea soe, päike säras ja paadis mängis muusika. Megamõnus oli olla. Tom oli hommikusöögiks mulle burrito ja mahla ostnud ning nosisin vaiksel neid. Kella kümneks olime kokku püüdnud veidi üle 40ne kala. Õhtul jalutasime Teddyga tänavaotsas asuvasse Romolo shokolaadivabrikusse kus on imearmas pisike kohvik. Sõin vaarika jäätist oreo tükkidega mis oli.....heaven in my mouth. 

2 nädala pärast liigun tagasi Eesti poole. Kohati olen rõõmus kohati mitte. Tahaks tulla koju kuskil 2ks nädalaks ja siis tagasi USAsse lennata. Olen meeletult elevil, et saan kõiki sõpru ja perekonda jälle näha, aga olen niiiiii kurb, et mu teine perekond jääb siia, samuti ka mu leemur. Aga pea kõik julgustavad mind, et tulen ju järgmine aasta tagasi ja siis enam lahkuma ei pea. Samuti leppisime kokku, et Dani räägib minuga iga nädal ja jälgib et ma oma ülikooli asjad joonel hoiaks ja kõik asjad õigeks ajaks ära vastaksin. Ei kujuta ette kuidas eestis funktsioneerima hakkan. Kirjutades kasutan peamiselt Google translate ja rääkides isegi ei mõtle enam, et alustaks eesti keelega. Aga eks näeb.

FL, lõikus

Nininniiiiiiiii, jejeje käisin siis Floridas. Gosh, imeline koht on see.
Aga nagu ma juba mainisin, siis Florida on keset suve off-season. Ilusad ilmad ja hooaeg algab keset talve. Seega olid meie ilmad hommikuti päikesepaistelised, lõunati tormised ja päeval pilvised. Tormid olid iga pärastlõuna ja päris suured olid teised....
Ühel päeval siiski jõudsime ka beach-clubi ja õnnestus ennast pilvise ilmaga tomatiks küpsetada. Ma veetsin enamus aega vees, seega mul oli enam-vähem okei, aga beebi jäi bassu ääres magama ja nagu me kõik teame siis magades võtab päike ekstra suure ja magusa ampsu. Eriti mu beebikesest, kellel on selline mõnna Irish-skin. Käisime shoppamas ja ostisn endale 2 paari Guessi susse. Erinevaid coole hilbukesi muudest poodidest ja veensin Teddyt, et ta nartsust rahakott vajab väljavahetamist. Pärast pooletunnist korralikku veenmistööd oli ta lõpuks nõus, et see vaevu koos püsiv räbal tagataskus vajab ehk asendust uue rahakoti näol. Sain uued ülicoolid Mustache tudipüksid ja megaawesome seljakoti.

Kui sul pole tuju lugeda mu isiklikku ja mitte kuidagi kedagi solvata püüdvat kogemust spetsiifilisest naistegrupist Floridas, siis feel free to skip the next section. Rõhutan veelkord, et tegemist on isikliku arvamusega minu silmade läbi.
Florida on mitmet pidi uskumatu. Ühest käest on loodus imeline ja gekod sibavad jalge ees kahte lehte kui tänaval kõnnid, palmipuud on ümerringi ja inimesed on päevitunud ja sõbralikud. Teisest küljest....boy, oh boy. Ja bare with me now, , i´m gonna go on a rant about it... Florida on täis keskealisi naisi kes arvavad, et kombekas on käituda nagu 17 aastased (eesti arengu tasemel pigem nagu 14). Ja see on USKUMATULT häiriv. Saan aru, et enamus USA noortest on kerge arengupeetusega draamakunnid (nothing personal, folks). Ka mina olen selle etapi läbinud. Võib-olla on veel mõned tundemärgid alleski, kuid sellegipoolest on see faas enamus inimestel läbitav. Florida naissugu paistab aga vaimse arengu lõpetavat kuskil tiineka-ea kehalise küpsuse ja vaimse alaarengu tipp-punktis. See piinlik kooslus lõppeb sellega, et enamus 30-40nendates naisi paigaldab rindade asemele kaks äärmiselt suurt silikoon-palli, toonib oma keha mustanahalise ja kollatõvega asiaadi ristsugutise värvi, blondeerib oma pikendused nii õhukeseks, et õrn tuuleiil töötab juukseharjana ja tõmbab selga maitsekuse piiri ületavad liiga kitsad riided. Selline välimus tuleb muidugi boonusega- mida suuremad silikoonid, seda väiksem ollus kolba sees. Tillukene ollus kolba sees toodab aga palju naljakat juttu. Apparently on "naljaka" jutu kõrvalnähuks ka paremas põsekoopas nätsutatav roosa bubblegum ja high-pitch voice. Seistes keset ostukeskust Starbucksi järjekorras on pea võimatu mitte kõva häälega naerma pursata kui su seljataga seisab 4 sex-and-the-city´t imiteerivat (kuid ilmselgelt ülepingutatult läbikukkunud) naisterahvast, kes vahetavad muljeid teemal "isn´t my outfit just on fireeeeee göööööööööööööööööööööööörl?" ja "oh, honeeeeey, you look FAB!" ja "OH-EM-GEE, he did not! How could he, such a pig!" (sellise lausega käib kaasas su kurguni olevate gravitatsiooni trotsivate silikoonideni kukkuv lõug ja rindade peale toetuv emotsiooni väljendav käsi). Oma valjuhäälelise naerupurske suutsin küll omaette vaikselt ära turtsatada ja ülejäänu suunata iroonilisesse eye-roll´i, kuid raske oli varjata oma rõõmu kui kohvi kätte sain ja kiirel sammul, naeratus näol, fantastilisest nelikust helikiirusel eemaldusin. Kindlasti pole sihtgrupiks vaid Florida ja kindlasti pole kõik naisolevused sellised. Siiski paistab, et kuskil 20ndates eluaastates tehakse kriitiline otsus ja suundutakse kahte lehte: too sama ülalpool kirjeldatud seisund või...soccer-mom. Olgugi, et nood samad starbucksi jäjekorras neli naisterahvast, oma ilukirurgiaga post-beebi kilodest vabanetud puusal meeleheitlikult beebit sussutades, totrat juttu suust välja ajades on ka lõppude-lõpuks inimesed, on mul siiski tunne, et too viimane grupp omab väheke rohkem eneseväärikust. Aga in the end, who am i to judge?

Käisime ühel õhtul Blu Sushit söömas. By far, BY FAR, parim sushi mida ma kunagi saanud olen. Tellisime mõlemad megakoguse sushit, õgisime pool sellest kohapeal ja poole võtsime koju kaasa. Kodus kukkusime mõlemad instantly food comasse ja magasime. Tänu reisiväsimusele sain oma unegraafiku ka korda. Läksin kell 8 õhtul magama ja tõusin kell 9 hommikul. Ja niimoodi nädal aega järjest. Hakkan juba arvama, et miskit on valesti. Läksin üleeile kell 8 õhtul magama ja tõusin ikka kell 1 päeval. Watefak düüd? Igaljuhull......florida. Õhtuti istusime õues ja vaatasime läpakast Vice programmi ja tegime arbuusipiipu. Viimasel õhtul mina pakkisin ja Teddy koristas. Kella 9ks läksime lennujaama ja läbisime taaskord tülikad turvakontrollid jne. Istusime mingisse restorani, et saaaks vaadata British Openit. Sõime hommikusööki ja ma ostsin paar ajakirja, et lennukis aega veeta. Teddy jäi magama ja ma sirvisin maandumiseni oma kollast ajakirjandust.
Järgnevad päevad puhkasin ja koristasin veits.


Eile hakkas üks mu kõtupeal pesitsevatest sünnimärkidest valutama. Hommikul helistasime ühte parimasse  private-practice´sse ja tahtsime mulle dermatoloogi juurde aja panna. Öeldi, et uusi patsiente ei võeta. Sellepeale helistas Peg ja karjus natuke, et eto bullshit ja saime aja sama päeva pärastlõunaks. Mina kardan arste. Täitsime mingid kindlustuse vormid ära ja juhatati mind arstikabinetti. Pandi pikali ja tuli tore onu kes luges et olen Estonski. Siis jutustasime kuskil 20 minutit eestist ja minu inglise keelest ja tuleviku plaanidest. Seejärel viskasin särgi seljast ja onu uuris mu kõtut. Vangutas pead ja ütles, et nood kolm sünnimärki näevad pahad välja ja ta võtab need endaga kaasa et neid testida. Murelik nägu asendus kiiresti naeratusega ja onu ütles, et mind on õnnistatud loomulikult kauni nahavärviga ja praegune väike päevitus sobib mulle suurepäraselt.. Seejärel kutsus ta sisse oma abilise ja abiline pani valmis tööriistad. Assa türbeelius, peopesad muutusin higiseks ja jalad värisesid mõeldes, et nüüd siinsamas laua peal tuleb lihunik ja lõikab ära. Enam-vähen nõnda oligi. Aga onuke jutustas ja jutustas ja siis kutsus veel ühe neiu sisse ja siis onu astus kabinetist välja. Naine oli väga sõbralik ja ütles, et nüüd teeb tuimestuse ja siis ei tunne sa midagi. HUUUUUH, vähemalt ei lõigata niisama sokk hammastevahel ära. Aga ohhhh boy, kuidas see tuimestus valutas. Tuimestus süstiti süstlaga eraldi iga eemaldatava sünnimärgi alla ja too torge polnudki nii valus, aga kui vedelik sisse lükati siis kiskus küll pisarad välja. Kolm korda järjest. Ja siis võeti skalpell ja lihtsalt lõigati ära. Aga seda ei tundnud üldse. Ja kui silmad kinni hoida siis ei näinud kaa. Ainult voolavat verd oli nahapeal tunda. Aga jap. Kolm kahtlast sünnimärki lõigati ära ja saadeti biopsiasse. Sina, kes sa võtad suviti päikest ja kui sul on mõni kahtlane sünnimärk, palun mine arsti juurde ja lase ennast kontrollida!! See ei võta sult tükki küljest (minupuhul võttis kolm pisikest tükki, aga olen hulga rõõmsam ilma nendeta), küll aga annab sulle juurde kopatäie enesekindlust ja teadlikuse oma kehast.