Mõistan, et ma pole teile midagi lugemiseks kirjutanud. Pettumus. Möödunud on mitmeid erinevaid sündmuseid ja annan endast parima, et paar eredamat mälestust ka teieni jõuaks.
Niisiis, reede, 28 detsember. Neljapäeval tormasin taas haiglasse ja tuli välja, et olen saanud ühe neerupõletiku osaliseks. Erinevad arstid saalisid palatist sisse ja välja ning soovitasid tungivalt veeta üks meeldiv öö nende seltsis. No hea küll. Sain endale oma enda eraldi toa ja olin täitsa rahul. Kell oli juba täitsa hiline ja beebi lükkas kaks tooli kokku ja jäi nende peal magama. Õeluseuss, te mõtlete. Miks sa ei lasknud tal enda kõrval magada ja? Ei. Ma poleks midagi muud rohkem soovinud, kui et suured soojad käed mu kaissu kahmavad ja uni kiiremini tuleks. Küll aga olin ma aheldatud erinevate kanüülide ja juhtmete ja nõelte ja masinatega. Vaid väike faktor. Küll aga käis "õde" meie juures ja hoiatas, et kui ta poissi mu voodis näeb siis on pahandused majas.
Kõigi eelduste kohaselt oleks mu öö pidanud mööduma rahulikult: olen eraldi palatis, üksi voodis, rahustid, vedelikud, rohud, värgidsärgid. Hahahahha ei. Iga kuskil-umbes 1,5 tunni tagant käis erinev onu-tädi mu vererõhku mõõtmas, pulssi katsumas, pupille kontrollimas, temperatuuri mõõtmas, rohu kotti vahetamas, verd võtmas. Just nimelt, verd võtmas. Magus uni, ükssarvikud lendavad üle vikerkaare, liblikad hõljuvad, lilled puhkevad õide, nõel pressitakse sügavale su veeni. Ilma hoiatuseta?! Ehk siis adios uni. Samuti käis iga paari tunni tagant terve kari noori arstihakatisi mind vaatamas. Kohalik vaatamisväärsus. Reedese päeva lõpuks olid enamus meditsiinilisi termineid inglise keeles mulle arusaadavad. Päeval sõin ühe mustikapannkoogi ja jõin apelsini mahla. Mul pole elusees kõht rohkem täis olnud. Hilisel lõunatunnil sain koju ja enda mäletamist mööda jäin magama.
Aa, ei. Õhtul tulid külla Mike'i paar sõpra. Istusime niisama ja ajasime juttu. Pärat seda läksin magama.
No comments:
Post a Comment