Penn State, I´m on a boat yeaaa, im going faaast yeaaaa, Romolos

Kolm tükki kehast eemaldada on tore küll, ja kuigi ära lõikamist ei tunne, siis paranemisprotsessi tunneb küll. Vahest õmmeldakse haav kinni, kuid ma ei tea miks, aga minul seda ei tehtud. Ehk siis on kolm lahtist haava keset kõhtu. Ja neid koguaeg plaasterdada ja pesta on ai. Aga vaikselt paranevad. Laupäeval jäin mina koju ja Teddy läks sõpradega mingile festivalile nimega Beer On The Bay. Apparently pakutakse festivalil 100konda erinevat õlu. Õhtupoole läksime kõik koos Buffalo Wild Wingse sööma ja jutustasime niisama maast-ilmast. Cox lahkus varem ja Nina, Ryan, Paul ja Teddy ning mina sõitsime Pauli poole, et lauamänge mängida. Lahkudes märkasin, et mehku oli oma uhiuue teloni lauapeale jätnud ja krabasin selle kaasa. Pauli poole jõudes olid kõik paanikas, kuhu oli telon kadunud. Istusime veitsake sees ja siis otsustasime Teddyga, et sõidame tagasi BWW´i, et telefoni otsida. Istusime autosse ja võtsin välja ta telefoni ja hakaksin kõige kõrgema volüümiga Candy Crushi mängima. Olime kuskil 10 minutit sõitnud kuni ma kõkutama hakkasin ja Teddy korra mind imelikult vaatas. Pööras pea tagasi ja siis vaatas mind uuesti ja küsis kas see on tema telefon. Hakkasime mõlemad kõvasti naerma ja pöörasime auto ringi. Jõudisme tagasi Pauli poole ja hakkasime Trivial Pursuit´i mängima. Trivial Pursuit on midagi Aliase sarnast, ainult et keerukam. 

Pühapäeval sõitsime Clevelandi, et ühe business tüübi isa matustel käia. Sõitsime hommikul Clevelandi ja vaatasime linnapeal ringi. Käisime poest läbi ja sain endale ülicooli superman särgi. Sõitsime funerealhome´i kus meid ootasid juba Jon, Dani ja vanemad. Tutvusime erinevate inimestega, kes kõik olid äärmiselt huvitatud minust ja minu arvamusest Ameerikast. Paljud teretasid mind juba kui vana sõpra, seletades, et on minu kohta nii palju juba kuulnud, et tunnevad, et teavad mind juba kaua aega. Pärast Funeralhome´i läksime perekonnaga sööma. Peg´i õe tütar Maggie ühines meiega ja veetsime toreda õhtu restoranis. Õhtu hakul sõitsime tagasi koju ja ma jäin autos mugavasti magama. Esmaspäeval vaatasime Schindleri listi ja lebosime niisama. Teisipäeval käisime Pegi ja Daniga Penn State ülikooli külastamas ja sain teada, et pean tegema TOEFLi testi novembri lõpuks ja siis avalduse esitama ja järgmine aasta kooli tulema. Praeguseks olen külastanud kahte ülikooli ja mõlemad meeldivad võrdselt. Üks ülikool maksab aastas 40 tuhat dollarit ja teine 20 tuhat dollarit. Kui esimeses ülikoolis on mul võimalus saada 20-30 tuhat dollarit scolarshippi aastas, siis teises neid välja ei anta. Hirmutav mõelda, et kooli lõouks on mul keskmiselt 80 tuhat dollarit õppelaenu, aga olen selle mõttega juba harjuma hakanud. Pärastlõunal tegelesin koristamise ja kuhjunud pesu pesemisega. Tom küsis kas tahan hommikul paadiga sõitma minna ja ma muidugi rõõõmuga nõustusin. Kolmapäeva hommikul kell 8 ajasingi ennast püsti ja Peg tuli Mustangiga mulle järgi. Sõitsime Erie Yacht Clubi ja sõitsime paadiga järvele. Järvel oli megaaapalju paate. Kuskil saja ringis. Viskasime ankru põhja ja võtsime õnged välja. Ma püüdsin esimese kala. Jeeeee. Õues oli hea soe, päike säras ja paadis mängis muusika. Megamõnus oli olla. Tom oli hommikusöögiks mulle burrito ja mahla ostnud ning nosisin vaiksel neid. Kella kümneks olime kokku püüdnud veidi üle 40ne kala. Õhtul jalutasime Teddyga tänavaotsas asuvasse Romolo shokolaadivabrikusse kus on imearmas pisike kohvik. Sõin vaarika jäätist oreo tükkidega mis oli.....heaven in my mouth. 

2 nädala pärast liigun tagasi Eesti poole. Kohati olen rõõmus kohati mitte. Tahaks tulla koju kuskil 2ks nädalaks ja siis tagasi USAsse lennata. Olen meeletult elevil, et saan kõiki sõpru ja perekonda jälle näha, aga olen niiiiii kurb, et mu teine perekond jääb siia, samuti ka mu leemur. Aga pea kõik julgustavad mind, et tulen ju järgmine aasta tagasi ja siis enam lahkuma ei pea. Samuti leppisime kokku, et Dani räägib minuga iga nädal ja jälgib et ma oma ülikooli asjad joonel hoiaks ja kõik asjad õigeks ajaks ära vastaksin. Ei kujuta ette kuidas eestis funktsioneerima hakkan. Kirjutades kasutan peamiselt Google translate ja rääkides isegi ei mõtle enam, et alustaks eesti keelega. Aga eks näeb.

FL, lõikus

Nininniiiiiiiii, jejeje käisin siis Floridas. Gosh, imeline koht on see.
Aga nagu ma juba mainisin, siis Florida on keset suve off-season. Ilusad ilmad ja hooaeg algab keset talve. Seega olid meie ilmad hommikuti päikesepaistelised, lõunati tormised ja päeval pilvised. Tormid olid iga pärastlõuna ja päris suured olid teised....
Ühel päeval siiski jõudsime ka beach-clubi ja õnnestus ennast pilvise ilmaga tomatiks küpsetada. Ma veetsin enamus aega vees, seega mul oli enam-vähem okei, aga beebi jäi bassu ääres magama ja nagu me kõik teame siis magades võtab päike ekstra suure ja magusa ampsu. Eriti mu beebikesest, kellel on selline mõnna Irish-skin. Käisime shoppamas ja ostisn endale 2 paari Guessi susse. Erinevaid coole hilbukesi muudest poodidest ja veensin Teddyt, et ta nartsust rahakott vajab väljavahetamist. Pärast pooletunnist korralikku veenmistööd oli ta lõpuks nõus, et see vaevu koos püsiv räbal tagataskus vajab ehk asendust uue rahakoti näol. Sain uued ülicoolid Mustache tudipüksid ja megaawesome seljakoti.

Kui sul pole tuju lugeda mu isiklikku ja mitte kuidagi kedagi solvata püüdvat kogemust spetsiifilisest naistegrupist Floridas, siis feel free to skip the next section. Rõhutan veelkord, et tegemist on isikliku arvamusega minu silmade läbi.
Florida on mitmet pidi uskumatu. Ühest käest on loodus imeline ja gekod sibavad jalge ees kahte lehte kui tänaval kõnnid, palmipuud on ümerringi ja inimesed on päevitunud ja sõbralikud. Teisest küljest....boy, oh boy. Ja bare with me now, , i´m gonna go on a rant about it... Florida on täis keskealisi naisi kes arvavad, et kombekas on käituda nagu 17 aastased (eesti arengu tasemel pigem nagu 14). Ja see on USKUMATULT häiriv. Saan aru, et enamus USA noortest on kerge arengupeetusega draamakunnid (nothing personal, folks). Ka mina olen selle etapi läbinud. Võib-olla on veel mõned tundemärgid alleski, kuid sellegipoolest on see faas enamus inimestel läbitav. Florida naissugu paistab aga vaimse arengu lõpetavat kuskil tiineka-ea kehalise küpsuse ja vaimse alaarengu tipp-punktis. See piinlik kooslus lõppeb sellega, et enamus 30-40nendates naisi paigaldab rindade asemele kaks äärmiselt suurt silikoon-palli, toonib oma keha mustanahalise ja kollatõvega asiaadi ristsugutise värvi, blondeerib oma pikendused nii õhukeseks, et õrn tuuleiil töötab juukseharjana ja tõmbab selga maitsekuse piiri ületavad liiga kitsad riided. Selline välimus tuleb muidugi boonusega- mida suuremad silikoonid, seda väiksem ollus kolba sees. Tillukene ollus kolba sees toodab aga palju naljakat juttu. Apparently on "naljaka" jutu kõrvalnähuks ka paremas põsekoopas nätsutatav roosa bubblegum ja high-pitch voice. Seistes keset ostukeskust Starbucksi järjekorras on pea võimatu mitte kõva häälega naerma pursata kui su seljataga seisab 4 sex-and-the-city´t imiteerivat (kuid ilmselgelt ülepingutatult läbikukkunud) naisterahvast, kes vahetavad muljeid teemal "isn´t my outfit just on fireeeeee göööööööööööööööööööööööörl?" ja "oh, honeeeeey, you look FAB!" ja "OH-EM-GEE, he did not! How could he, such a pig!" (sellise lausega käib kaasas su kurguni olevate gravitatsiooni trotsivate silikoonideni kukkuv lõug ja rindade peale toetuv emotsiooni väljendav käsi). Oma valjuhäälelise naerupurske suutsin küll omaette vaikselt ära turtsatada ja ülejäänu suunata iroonilisesse eye-roll´i, kuid raske oli varjata oma rõõmu kui kohvi kätte sain ja kiirel sammul, naeratus näol, fantastilisest nelikust helikiirusel eemaldusin. Kindlasti pole sihtgrupiks vaid Florida ja kindlasti pole kõik naisolevused sellised. Siiski paistab, et kuskil 20ndates eluaastates tehakse kriitiline otsus ja suundutakse kahte lehte: too sama ülalpool kirjeldatud seisund või...soccer-mom. Olgugi, et nood samad starbucksi jäjekorras neli naisterahvast, oma ilukirurgiaga post-beebi kilodest vabanetud puusal meeleheitlikult beebit sussutades, totrat juttu suust välja ajades on ka lõppude-lõpuks inimesed, on mul siiski tunne, et too viimane grupp omab väheke rohkem eneseväärikust. Aga in the end, who am i to judge?

Käisime ühel õhtul Blu Sushit söömas. By far, BY FAR, parim sushi mida ma kunagi saanud olen. Tellisime mõlemad megakoguse sushit, õgisime pool sellest kohapeal ja poole võtsime koju kaasa. Kodus kukkusime mõlemad instantly food comasse ja magasime. Tänu reisiväsimusele sain oma unegraafiku ka korda. Läksin kell 8 õhtul magama ja tõusin kell 9 hommikul. Ja niimoodi nädal aega järjest. Hakkan juba arvama, et miskit on valesti. Läksin üleeile kell 8 õhtul magama ja tõusin ikka kell 1 päeval. Watefak düüd? Igaljuhull......florida. Õhtuti istusime õues ja vaatasime läpakast Vice programmi ja tegime arbuusipiipu. Viimasel õhtul mina pakkisin ja Teddy koristas. Kella 9ks läksime lennujaama ja läbisime taaskord tülikad turvakontrollid jne. Istusime mingisse restorani, et saaaks vaadata British Openit. Sõime hommikusööki ja ma ostsin paar ajakirja, et lennukis aega veeta. Teddy jäi magama ja ma sirvisin maandumiseni oma kollast ajakirjandust.
Järgnevad päevad puhkasin ja koristasin veits.


Eile hakkas üks mu kõtupeal pesitsevatest sünnimärkidest valutama. Hommikul helistasime ühte parimasse  private-practice´sse ja tahtsime mulle dermatoloogi juurde aja panna. Öeldi, et uusi patsiente ei võeta. Sellepeale helistas Peg ja karjus natuke, et eto bullshit ja saime aja sama päeva pärastlõunaks. Mina kardan arste. Täitsime mingid kindlustuse vormid ära ja juhatati mind arstikabinetti. Pandi pikali ja tuli tore onu kes luges et olen Estonski. Siis jutustasime kuskil 20 minutit eestist ja minu inglise keelest ja tuleviku plaanidest. Seejärel viskasin särgi seljast ja onu uuris mu kõtut. Vangutas pead ja ütles, et nood kolm sünnimärki näevad pahad välja ja ta võtab need endaga kaasa et neid testida. Murelik nägu asendus kiiresti naeratusega ja onu ütles, et mind on õnnistatud loomulikult kauni nahavärviga ja praegune väike päevitus sobib mulle suurepäraselt.. Seejärel kutsus ta sisse oma abilise ja abiline pani valmis tööriistad. Assa türbeelius, peopesad muutusin higiseks ja jalad värisesid mõeldes, et nüüd siinsamas laua peal tuleb lihunik ja lõikab ära. Enam-vähen nõnda oligi. Aga onuke jutustas ja jutustas ja siis kutsus veel ühe neiu sisse ja siis onu astus kabinetist välja. Naine oli väga sõbralik ja ütles, et nüüd teeb tuimestuse ja siis ei tunne sa midagi. HUUUUUH, vähemalt ei lõigata niisama sokk hammastevahel ära. Aga ohhhh boy, kuidas see tuimestus valutas. Tuimestus süstiti süstlaga eraldi iga eemaldatava sünnimärgi alla ja too torge polnudki nii valus, aga kui vedelik sisse lükati siis kiskus küll pisarad välja. Kolm korda järjest. Ja siis võeti skalpell ja lihtsalt lõigati ära. Aga seda ei tundnud üldse. Ja kui silmad kinni hoida siis ei näinud kaa. Ainult voolavat verd oli nahapeal tunda. Aga jap. Kolm kahtlast sünnimärki lõigati ära ja saadeti biopsiasse. Sina, kes sa võtad suviti päikest ja kui sul on mõni kahtlane sünnimärk, palun mine arsti juurde ja lase ennast kontrollida!! See ei võta sult tükki küljest (minupuhul võttis kolm pisikest tükki, aga olen hulga rõõmsam ilma nendeta), küll aga annab sulle juurde kopatäie enesekindlust ja teadlikuse oma kehast.

Flo-Rida

Kolmapäeva õhtul tegime girls-nighti. Kuna Tom, Ted ja Dani abikaasa Tim olid kõik linnast ära, siis Dani ühines meiega ja vaatasime koos Harry Potterit. Tõmbasin selga snuggie ja nägin välja nagu Snape. Kes iganes selle geniaalse retarded asja leiutas peab olema leebe huumorimeelega taun. Neljapäeval tuli beebike koju ja enne seda käisime Pegiga shoppamas. Käisin esimest korda elus Walmartis. Kõik oleks nagu okei, aga ameeriklaste koorekiht kes seal ratastoolides ringi vuraavad on kohati häiriv. Ja siis veel fakt, et see on tohutult suur. Tohutult, hoomamatult suur. Ostsime vaase, süüa, pildiraame ja tõime ära pildid mis ma varasemalt tellinud olin. Kiirustasin koju, tegin süüa ja panin pildid raami. Beebi reisis koju ja sõime õhtust ja vaatasime ära viimased osad HIMYMi 8ndast hooajast. Reedel ei toimunud midagi märkimisväärset. Laupäev oli meil kokku ilmselt kõige laisem päev üldse. Kumbki ei liikunud voodist kaugemale ja kell kuue ajal loivasime pmst tudikatega poodi ja tõime süüa. Pühapäeval lebosime bassu ääres ja meiega ühinesid Rebecca, Lisa ja Ryan. Mängisime koeraga ja lollitasime niisama. Esmaspäeval rääkisin skypes Irisega pikalt ja sain oma kaduvat Eesti keelt praktiseerida. Pärastlõunal koristasin ja õhtupoole pakkisime. Kuna lend oli teisipäeva hommikul kell 7, ja lennujaam on ca 2 tunni kaugusel, pidasime targaks mitte magama minna. Joke´s on us. Kell 12 jäi Teddy magama, ma värvisin ta küüned magades neoonroosaks ja otsustasin, et nüüd võin ka mina südamerahuga magama minna.  3tundi hiljem tõusime üles, lõpetasime pakkimise ja asusime teele. No on kurjast need hommikud kui idiootselt vara peab ärkama. Kaanisime alla redbulli ja kassisime 2 tundi maanteel. Lennujaamas polnud haisu kaa mitte vabadest parkimiskohtadest. Viimased 7 vaba parkimiskohta olid lennujaama katusel ja sinna me olude sunnil ka suundusime. Lennujaamas sees valitses veel hullem kaos. Jõudsime lennujaama 15 minutit enne boardimist ja customsite lines oli probleemitult 1,5 tundi ootamist. A kuna Teddy on lennumees international awesome cool guy ja lendab aastas kuskil keskmiselt nii palju, et saaks 5 tiiru maailmale peale teha, siis saime priority passidega kõikidest järjekordadest mööda ja jõudsime ilusti lennukile ja jäime mõlemad magama. Ärkasin maandumise peale üles ja jeeee FLORIDA MUI LOVE! Siin on ilus ja palmipuud ja kõik jutud. Jooksime Starbucksi ja lõpuks toibusime. Kogusime toidupoest kraami ja sõitsime koju. Ilm oli ilus. 2 minutut hiljem enam polnud. Suvi on siin off-season, sest ilm on liiga kuum ja vihmametsadele sarnaselt sajab siin pea iga pärastlõuna , ka tänane polnud erand. Praegu istume toas ja vaatame kuidas torm möödub. Ja siis vutt-vutt beach clubi.
Loll arvuti, miskit lahti selle turakaga. Tulerebane jookseb kokku pidevalt. Ja i am not a fucking patient person. Nagu juba eelnevalt maininud olen, siis esimese reaktsioonina valan elektroonika peale välja oma pettumuse füüsiliselt. Aga kuna Teddy, the ultimate computer geek, istub teisel pool lauda siis see tormas siia ja võttis arvuti ära ja nüüd istun mina nurgas ja porisen omatte, kuni ta miskit siin surgib. Viimased sõnad tulevadki telefonist klõpsides. Pilte lisan siis hiljem, kuigi vaevalt, et keegi Florida piltidest jubedasti puudust tunneb  :)

4th of Jon-Bly, Anniversary, University picking.

Nonii, get your shit together and write something for once, Merili.

Sometimes klõpsan mõne pildi, et oleks meeles mis teinud olen. Kuna selline laiskur olen, et pole kirjutanud. Aga i´ll be better now. I promess. Sellegipoolest...here we go.

Mingine päev käisime Yacht-clubis vanematega söömas. Mäletan, et väljas oli theeee most beautiful sunset. Istusime väljas vee ääres ja nautisime lihtsalt õhtut.
Järgmine päev oli kaunis ja läksime bassu äärde. Mängisin oma best buddy Kenziega. Jumped into pool and chased after water-noodles. One morning my bestbest Teddy brought me Starbucks to bed. Nii hea oli üles ärgata kisskissi ja kuuma Vanilla Lattega. Päev sujust mõnusasti ja tegime veel paljupalju asju ilmselt ma arvan,

Esmaspäeval, 1 July oli meie anniversary. Cant believe its already 1 year. The most amazing year of my life. Kuna esmaspäev oli tööpäev siis beebi läks hommikul tööle ja tuli veits varem tagasi koju. Me, ofcourse, wasnt ready yet. Panin kähkukähku riidesse ja sain oma sirgendaja peale pahaseks. Kuna siin on different voltage for electonics, siis mu sirgendaja lihtsalt ei soojenenud. Mehku passib ja ootab ja passib ja ootab ja vot ma ei saa midagi tehtud kui keegi mind kiirustab. My famous way of fixing electronics is hitting them. Lap-top doesnt work: hit it. Telephone doesnt work: first yell at it and then throw it. Tv doesnt work: hit the remote against the wall. Blow-dryer doesnt work: hit it against the wall, yell at it and then plug it in.... ühesõnaga ja. Mees lõpuks tegi miskit ja siis töötas. Sõitsime Pittsburghi, about 2 hours away, ja kõndisime on the Grand viewil. Grand viewilt avanes vaade kolmele ühinevale rivers´ile ja downtown areale. Right on the Grand-viewil oli imearmas pisike restoran vaatega otse linnale. Isabela restoran on üks USA 100 romantilisema restorani hulka kuuluv restoran. Väljast nägi välja nagu pisike puukuur aga seest....holy sshiiit. Restoran oli esmaspäeva õhtul vaikne, vaid kaks teist paarikest istusid ja nautisid imeilusat vaadet. Perfect. Restoranis oli fixed 7-course menu. Toit oli.....imeline. Ma olen relatively sure, ive never had food this good. Sõin esimest korda austreid...ja siis see asi mis mere põhjas ujub ja tal on mopi-taolised jalad. Ja neid on palju. Ja siis pea asemel on nagu paun. Ja jalgade all on mopid. või neeed plastikust asjad mis klaasi külge kleepuvad. Jah, seda jalga sõin. Toiduga võrdväärselt hingemattev oli vaade. When it got dark, all the city lit up and reflected on the rivers...ja magustoidu ajal hakkas äkki väljast pauke kõlama. Vaatasin välja ja BOOM fireworks. Ettekandja switched off the lights at the restaurant. Sõime magustoitu ja vaatasime 30 minutit kestvat ilutulestikku riversite kohal. Nii perfektne. Lahkusime restoranist koos koka ja ettekandjatega. Sõitsime tagasi koju ja kuulasime kõiki Lonely Islandi laule ja karjusime kaasa.

 Kuna 4th of July on USA iseseisvuspäev, siis oli kõikidel longer weekend. Neljapäev-reede vaba. Kolmapäeval kutsus Rebecca min kaasa oma sõpradega hängima. Becca on Pegi venna tütar. Sõitsime läbi Union-towni, Correy ja lõpuks jõudsime väikesesse metsamajakesesse. Kohtusin paljude megacooliode tüttide ja poikadega.Pidutsesime terve õhtu ja jooksime niitudel keset ööd. Jäime magama auto kastis, värske õhu käes. Mingil hetkel üle kraavi hüpates kriimustasin oma jalga veits. Hommikuks olin tühjendanud poole oma Jack Danielsi pudelist ja ei tundnud ennast nii hästi. Sõitsime Beccaga tagasi Barni, kus kogu perekond kogunes tähistamiseks. Tee peal tegime kohustusliku mäki peatuse ja mõlemad nutsime autos, sest toit maitses nii hästi. Barni kogunes kogu suur perekond. Around 20-30 inimest. Jon astus  majestically uksest sisse: Happy 4th of Jon Bly! Lebasime diivani peal ja kuna mu babe oli ka eile kuskil tuuritamas käinud siis jäime mõlemad üksteise peal magama. Tõusime ülese varajasel õhtutunnil ja roomasime koju. Teddy keetis mulle piparmündy teed ja i built myself a huge straw by putting 5 straws together. Just so i dont have to get up. Tollel õhtul me väga palju ei rääkinud.

Reedel käisime Pegi, Tomi ja Joniga söömas. Vaatasime jalgpalli ja nautisime rahulikku õhtut. Pühapäeval läksime Teddyga sõitma. Sõitsime mööda national park´i ja kuulasime muusikat kõlarid põhjas. So nice. Esmaspäeval sõitis kallike Mexico et veits businessi teha. Mina locatesin ennast seniks Pegi poole, et üksinda ei peaks olema. Täna, teisipäeval, käisime universityt vaatamas. Peg amuses herself with looking colleges for me. Went to Mercyhurst today, took a tour around the universty and talked to the head of International Students Department. Rääkisime vastuvõtust, kuludest, course-choice´st. Öeldi, et näeme järgmine aasta and they would be most delighted to have me. Yaaaai. Plaanis on minna külastama veel Penn State and some others. Hea tunne jäi sisse ja nüüd kind of ootan millal minna saaksin. Selles ülikoolis olen oma course-valiku 2-3 peale taandanud ja nüüd veel viimane choice teha ja minor valida. Hea uudis oli, et saan USAst õppelaenu võtta ja siin töötada koos oma student-visaga. Kool ise näeb välja nagu Hogwarts ja õueala on superilus: palju muru ja lilli ja pinke puude all.