Neljapäev, haigla vol 2

Neljapäeva püsisin voodis. Ise ma väga liikuda ei saa, kuna selline loopy olen. Pea käib ringi, jalad all ei püsi. Aga see selleks. Beebi läks hommikul tööle ja ma skaipisin emme, Grete, Inese ja Irisega. Nii hea on eesti keeles rääkida. Siin, koguaeg inglise keeles rääkides hakkab oma kodune eesti keel...kaugenema. Mitte, et ma seda enam ei oskaks. Või ei mäletaks. Aga lihtsalt, kaugeneb. Hakates eesti keeles rääkima sõidab algul sisse ikkagi inglise keel. Meeh. Tunnistan ausalt, et järgnevatest päevadest ei ole mul palju kirjutada, kuna pole palju teinud. Küll aga tänasel päeval, mil seda sissekannet kirjutan ( pühapäev ) on mul juba palju rohkem rääkida, kuna ka tegevusi mida teha suudan, ja tahan, on rohkem.
Niisiis, päev möödus voodis. Polnud nagu vigagi. Valu kõhus oli..talutav. Küll aga olin superunine. Mingil suvalisel hetkel tundsin, et pea muutub raskeks ja selline palaviku tunne tekib. Palaviku tundega muidugimõista kasvas ka valu mu tillukeses kõtus. Haiglast lahkudes öeldi meile, et kui palavik tõuseb üle 102 kraadi (kuskil 39 kraadi) tuleb tagasi minna. Algul kraadides polnudki hull, 99. Kuskil 15 minuti möödudes oli palavik aga 101,8. Ted helistas emale, et ta meile järele tuleks, kuna ta ise ei tahtnud sõita. Juba 10 minuti pärast veeti mind autosse ja sõitsime tagasi haiglasse. Kes mind teavad, või mitte...aga ma ei nuta tihti. Ja kindlasti ei nuta ma mingi tobeda valu peale. Siiski see valu mida tollel hetkel kogesin oli karjuma panev. Haiglasse jõudes oli järjekord kiirabis hiiglama pikk. Registreerisime mind ära ja jäime ootama. Ootasime kuskil pool tunnikest enne kui mu nimi üle saali hõigati. Peg ja Ted vedasid mu "eeltuumi" kus juba tuttavad andmed võeti. Palavik, vererõhk, kaal, pikkus jnejne. Edasi suunati mind arstikabinetti mis oli hoopis teistsugune kui eelmine kord. Peagi tuli ruumi ka noor arst, lühikeste juuste ja sõbraliku naeratusega. Neiu küsis mult rea küsimusi ja käperdas kõhtu. Küsimuste alusel arvas ta, et mul võib olla too pimesoole häda, mida ma eestikeeles kahjuks öelda ei oska. Seejärel suundus ta mu seljataha ja laksas käega vastu vasakut alaseljapoolt. Nothing. Järgnes laksatus vastu vasakut alaseljapoolt. HOOOLYYY SHIIIITTTT!!!!!!! See oli valus. Arstitädi näis murelik ja astus kabinetist korraks välja. Edasi tuli sisse naine, kes mu käest verd võttis. Ma ise nii kurp, kõik poke'vad mu käsi ja imevad verd koguaeg. Seekordki paigaldati mu kätte kanüül, veitsake ebamugavamasse ja valusamasse kohta kui eelmine kord. Käelaba peale. See võttis natuke aega, kuna nõel oli pikk ja sellesse kohta kanüüli paigaldada on raske. Verd purskas palju. Küll aga põhjustas löök mu alaselga tugeva valurea paremasse kõhupoolde. In no time hoidsin jälle Tedi käest ja karjusin elu eest. Peg oli vist natuke hirmunud ja läks ruttu arsti otsima. Nagu hiljem Tedilt teada sain, siis oli temagi pea nutmise äärel vaadates mind. Arstid tulid valuvaigistitega terve igaviku. Kui lõpuks rohtu sain oli natuke parem. Seekord palusin narkootikume mitte kasutada ja mulle süstiti tugevamat ibuprofeeni konsentraati. Too toimis täitsa tips-tops ja rahunesin varsti maha. Kanüüli taha ühendati suuuuur pakk vedelikke mu organismi tilkuma. Edasi saadeti mind skännima. Vedasin oma vedelikupakki ja tundsin end kui superstaar. Peagi lebasin juba pikali ja suur laud sõitis hirmuäratavasse PHILIPS'i masinasse kus ma ennast liigutada ei tohtinud. See tehtud, tatsasin tagasi oma ruumi ja jäin arsti ootama. Vahepeal käis ruumist läbi veel pool tosinat doktorit, kes kõik igasugu küsimusi küsisid ja teste tegid. Arstitädi tuli tagasi vereproovi tulemustega. Valgeliblede hulk veres on kasvanud ja skännitulemused näitasid kardetud. Mul on tugev neerupõletik. Arst seletas, et pole ka ime, et valu on maailmatu, kuna see valu on üks tugevamaid valusid mida inimene tunda võib, ning on võrreldav sünnitusvaluga. Järsku ei tundnudki end enam sellise pussy'na. Küsisin millest siis valu tekib? Tuleb välja, et valu tekib sellest, et põletikus neer läheb krampi ja läheb nö "hulluks". Need spasmid tekkitavad suure valu. Järgnes miljoooon küsimust Pegi'lt, mille käigus saime teada, et päeva või kahe pärast oleks tegu olnud juba veremürgitusega ja ka teiste organite kahjustusega. Ravimata jättes lõppenuks see surmaga. Jeeee..... Edasi järgnes pikk protsess kus mind haiglasse sisse kirjutati. Olles vaid 17 aastat vana, oli mul privileeg peatuda laste korrusel!!!! Minu palatis oli erakordne vaade linnale, samuti oli mu palatis ka häirivalt rõõmus tapeet. Sain jälle purki pissida. Tura noh, kaua võib. Peg läks koju ja Ted jäi mu kõrvale tugitooli magama.

Teisipäev. Kingitused, the barn, haigla, narko. Kolmapäev.

Kuskil kell viis öösel ärkasin hullu valuga pimesoole juures. Jooksin ruttu alla Ted'i juurde, ta tuli minuga üles, andis valuvaigisteid ja asi läks nats paremaks. Tudusime veel paar tundi ja siis läksime alla hommikust sööma. Klassikaline hommikusöök i guess- muna, kartul, peekon, sink, toast ja apelsinimahl. Vahepeal helistas emps skaibis ja siis jätkasime hommikusööki. Kell pool 11 hakkasime kingitusi avama. Reegel oli, et avatakse ükshaaval, et kõik näeksid mis keegi kingituseks saab. Ma sain väga erinevaid asju: guessi koti, roosa tõukeratta, öökullipadja ja veel igasugu väga awesome asju! Pärast kingituste avamist läksime koju ja tegime pisitillukese uinaku. Sättisime end ruttu valmis ja suundusime Barn'i. See on suuuur perekonnamaja pisitillukese järve kaldal. 10 magamistuba 8 vannituba. Suur maja. Seekord kohtus siis emapoolne suguvõsa. Inimesi oli palju rohkem. Kolmekümne ringis. Rääkisin juttu pea kõikide inimestega, hiljem jäin nooremate inimeste ringi. Vastasin miljonile küsimusele eesti kohta. Ei peatu sellel teemal kauemaks, sest tean, et enamus soovivad lugeda hilisemate sündmuste kohta. Sõitsime koju ja ma jäin pmst kohe magama.
Kaheteistkümnest ärkasin ülese maailmasuurima valuga parema puusakondi juures. Selleks hetkeks olin ööpäeva jooksul võtnud üle 23 valuvaigisti. Võtsin kaks veel. Mul oli VÄGA valus. Nutsin, karjusin, ahmisin õhku. Leebelt öeldes ei olnud vaatepilt ilus. Mul pole elusees nii valus olnud. Ted hoidis mind paigal, kujutan ette kui hirmunud ta oli... Ta küsis kas tahan minna haiglasse ja sellel hetkel tahtsin rohem surra, kui püsti tõusta. Sellegi poolest pani Ted mu riidesse ja viis autosse. Sõitsime haiglasse rikkudes pea kõiki liiklusreegleid. Jätsime auto emergency roomi ukse ette. Viskasine võtmed mingi tüübi kätte, et ta auto ära viiks. Mulle pakuti ratastooli, kuid tollel hetkel tundus see alandavana. Praegu mõistan, et seisin vaevalt püstigi. Läksime registreerimislaua juurde kus küsiti mu nime, vanust, sümptomeid, passi jne. Tollel hetkel olin valust põhjustatud krampides ja ei suutnud rääkida. Ted rääkis minu eest. Mind viidi eelkontrolli kus mõõdeti palavikku, vererõhku ja küsiti küsimusi allergiate ja eelnevate haiguste kohta. Edasi viidi mind palatisse ja kästi riided vahetada haiglariiete vastu. Sain tehtud. Järgmisel hetkel tormab sisse Peg, küsib kas kõik on korras ja on murest murtud. Peg ja Tom olid keset ööd sõitnud Barnist tagasi linna, et mulle toeks olla. Valu oli natuke vähenenud. Sain rääkida ja tegin isegi nalja. Kahjuks ei lubanud nad mul koju minna....
Palatisse tuli naine kes küsis mu dokumente ja kas mul on tõlki vaja :D naersin ta välja. Tõlki.... Lolz. Küsiti kindlustusdokumente, passi, viisat jne. Tekkis probleem- kuna olen 17, ei ole ma allkirjaõiguslik ja legaalselt pole mul õigust enda eest otsuseid teha. Suusõnaliselt pidin tunnistajate juures ütlema, et luban Peg'il enda eest otsuseid teha. Allkirjastasin ravimisloa ja veel paar paberit. Andsin vanemate kontaktid, aadressid jnejne. Paremasse kätte paigaldati kanüül. Vasakust käest võeti viis topsi verd. Siis paluti mul topsi pissida :) win! Mingi tilgakese pressisin sinna. Õnneks nad leppisid sellega. Doktoriks oli mul Michael Salvatore. Katsus mu kõhtu, kuulas mind ja tegi günekoogilise ülevaatuse. Arvasin, et see on weird as hell, aga ta oli sõbralik, seletas kõike ja lohutas mind. Kuna olin siiski veel valudes, siis anti mulle morfiini. See ei toiminud üldse ja valu läks hullemaks. Kogu aja hoidis Ted mu käest kinni ja Peg seisis teiselpool voodit, samuti hoides mu kätt. Kuskil poole tunni pärast tuldi vastustega, mis ütlesid, et mul on most likely UTI neerudes. Kuna morfiin ei aidanud anti mulle uus valuvaigisti. Muidugimõista läbi kanüüli otse veenidesse. See valuvaigisti oli narkootikum, mis on ligi 8 korda tugevam kui morfiin ning seda kasutatakse pärast raskeid operatsioone ja vähihaigete valu vaigistamiseks. Samuti oli see üks kõige tugevamaid legaalseid narkootikume mida haiglas võib kasutada. Järgnevat tunnet on raske seletada. Tundsin kuidas vedelik mu veeni voolas ja käsi tuimaks muutus. Edasi tundsin kuidas see selja alla voolas ja sealt südamesse. Kuna süda paneb rohu kiiremini üle keha voolama toimis ravim koheselt. Tundsin kuidas vedelik igasse kehaossa jõudis. See tekitas tugevad krambid ja hakkasin karjuma ning nutma. Arstid hoidsid kätest kinni, et mind rahustada. Ühe hetkega oli ravim ka ajju jõudnud ja keha lõdvestus. Järgnevat kahte tundi mäletan vaid häguselt. Lebasin voodis ja ei suutnud liigutada ühtegi kehaosa. Ei suutnud vastata ühelegi küsimusele ja passisin ühte täppi laes. Narkootikumi mõju vaibus kuskil kolme tunni pärast ja siis olin jälle võimeline paar sõna ütlema. Arst kirjutas mulle välja kahed antibiootikumid ja ühe tugevaima valuvaigisti: vicodin. Viimane on samuti narkootikum ja apparently tänaval seda suvakale junky'le müües saaks tüki eest kuskil 50 dollarit. Haiglast lasti mind koju ja Ted vedas mu autosse. Sõitsime apteeki ja võtsime sealt rohud. Edasi suundusime koju ja jäime magama.

Ärkasin üles täna ( kolmapäev) ja võtsin esimesed antibiootikumid ning vicodin'i. Alustasin poolega, kuna mind hoiatati kui ohtlik see ravim võib olla. Esimene pool ei teinud muffigi ja võtsin teise ka. Pärast seda ei suutnud enam midagi fokusseerida ja jäin magama. Ärkasin üles 5 tundi hiljem, kell 17.00. Võtsin järgmised. See tekitas okserefleksi ja roopisin ila kuskil 10 minti. Vicodin tekitab kõige rõvedama tunde. Selline loopy, midagi aru ei saa, paha on olla liikuda ei saa. Seepärast olen tänase päeva peamiselt voodis olnud..

Esmaspäev, jõulud, kirik.

Terve öö olid mul kohutavad valud ja hommikul magasin pikalt. Samuti astus hommikul läbi Peg, kellele väga ei sobinud, et mul valus on ja otsustas mu kohemaid arsti juurde viia. Seletasin küll, et pole vaja blabla, läheb üle jne. Aga too polnud nii kergeusklik nagu Ted. Läksime siis ühte praksisesse, kust mulle öeldi, et neil ei ole vajalikke vahendeid, et mind ultraheli ja muude protseduuridega piinata. Läksime hoopis apteeki ja küsisime sealt mis võiks aidata. Apteegid on USA's veidrad. Apteegist saad osta shampoone, krõpse, mänguasju, meigitooteid, patareisid, kõrsi, ajakirju ja pmst kõike mida hing ihaldab. Sealt soovitati mulle krampide vastu Alieve'i. Kaks tükki kaks korda päevas. Meeh, miks ka mitte. Nagu hiljem selgus siis Alieve aitas ja võtsin 20 tükki 24 tunni jooksul. Ups. Sõitsime tagasi koju ja olin päris rahul, et pidanud doktorionusid kimbutama. Koju jõudes oli mõlemal tsutike väss olla ja vanakesed nagu me oleme, tegime tillukese lõunauinaku.
Uni nähtud, käisime pesemas ja hakkasime riietuma õhtuks. Panin selga lühikesed püksid ja rinnahoidja (surpriseee!) sinna peale viskasin läbipaistva musta kleidi ja kinnitasin selle vööga. Täitsa rooogitav räim. Sirgendasin üle saja aasta juukseid. Kuna beebi oli kõik mu meigiasjad eksikombel ära visanud, siis tuunida nagu väga ei saanud. Ei tundnud puudust ka. Võtsin konstantselt Alieve'i, et valu kontrolli all hoida ja elada. Sõitsime ema juurde ja olime esimesed, et neid aidata kui seda vaja peaks olema. Maja oli iluuuus ja ma sain igalpool küünlaid süüdata ja kutsaga mängida. Kuna mu kallis ajugeenius oli mündi koju jätnud, siis ma mojitosid teha ei saanud. Otsustasin hoopis maasika margariitade kasuks. Inimesi hakkas saabuma ja üsna varsti olid kõik kohal. Ehk siis isa poolne suguvõsa. Osadega olin juba suvel tutvunud. Sain ka hea killu, millega oma kallikest eluaeg mõnitada :yes, yes, i remember you. I still can't believe that Ted got himself a girl looking like you. Unbelievable. Saime kõik palju nalja ja ega kompliment paha ei teeee. Ühel sugulastest on apparently põdrakasvatus vms ja ta tõi kaasa täiesti...IMELISE vaagnatäie kõigeparemaid asju üldse. Istusin ja õgisin lihtsalt. Kõik inimesed olid megatoredad ja sain kõigiga ilusti läbi :)
Iga aasta toimub sugulaste vahel kingivahetus soo järgi. Igaüks toob ühele sooesindajale kingituse. Kirjutab peale siis kas female või male ja paneb hunnikusse. Loositakse välja järjekord mille alusel kinke võtma minnakse. Eraldi järts poistele ja tüdrukutele. Ma olin 6. Võtad kingi. Teed lahti, kui ei meeldi siis saad endast eelnevate numbritega "varastada". Ma sain Jennifer Lopezi parfüümi ja kreemid. Rahul, ja kuna keegi varastamisega ka tegeleda ei viitsinud, siis sain selle endale jätta.
Peagi hakkas inimmass lahkuma ja meie juba täitsa...purjus... Kaasaarvatud vanemad. 20 minutit kuni lahkumiseni, et kirikusse minna. Jon (vend) pani kõlaritest tümmi. Irnusime kõik knife Party- Internet People'i järgi. You blocked me on facebook, and now you're going to die... Ja siis, all of a sudden astub tuppa ema ja lihtsalt tantsib nagu crazy. Maailmaparim. Kõik lihtsalt krampides. Olin suht...ärevuses kiriku poole pealt. Jon siis seletab, et ära muretse, see on nagu pidu: jood purju lähed sinna. Ainult et vahepeal saab süüa :D lolz.
Istusime siis autosse ja õpetasin kõigile kuidas öelda tere hommikust. Olime kirikus in no time. Toimus kesköö teenistus. Kirik ei olnud isegi mitte võrreldav meie klassikaliste kirikutega. Kuid siiski oli kõik niiiiiiii ilus ja inimesi oli palju. Naljakas mõelda, et nad kõik ongi tõsimeeli usklikud. Teenistus ise oli kaunis. Kohal oli koor (kes esimese lauluna üpris kindlalt laulis Harry Potteri soundtracki, või ma olin lihtsalt pilves??) ja muidugi too mees kes kõnet peab ja siis tema jüngrid, kes vapralt küünlaid põlema panevad ja end hiljem inimeste ees mällu joovad, sest et Kristuse veri. Poh, et nad kuskil 10ne aastased. Too "isa" viskas täiega palju nalja. Näide: tere, sõbrad. Nagu näha olid Maiad natuke..pange pannud.
Ülejäänud teenistus meenutas mulle mingi kahtlase kangialuse kultuse kogunemist. Pidi kuskil 10 korda püsti tõusma ja istuma. Aegaajalt pobises kogu saal miskit koos. Küsisin Jon'ilt: "do you really believe all this?" - "pfft, no. Maybe some of it". Tean, et minu mees ei usu muffigi ja naeris mu kõrval koguaeg. Kutsusin teda iga 5 min tagant korrale. Tuli arg kus kõik korraks istmetelt püsti tõusid ja vahekäiku läksid, et midagi usklikku teha. Mina, Ted ja ta isa jäime istuma. "So you too? What do you believe then?" Tom: "nothing" :D. Naer. Enamus perekonnast käib vist kirikus, et emale headmeelt valmistada. Mis minumeelest on väga armas. Aga veits kentsakas. Kirik ise on tõesti massiivne. Laest alla rippuv jumala kuju on umbes kaks korda suurem kui mina. Nagu hiljem selgus, siis tema vanaisa rajas selle kiriku.
Sõitsime koju ja hakkasime magama sättima. Tema ema juures ei tohi mina ja Ted koos magada. Sellised on olnud reeglid seal majas juba aastaid. Ka Ted'i õde ja tema abikaasa Tim ei tohtinud seitsmest aastast kooselust hoolimata seal majas ühes voodis magada enne abielu. Mis toimus muideks alles eelmine aasta. Enne magamaminekut viisime kõik kingitused kuuse alla. Ma pole eluseeees niipalju kingitusi näinud.

Pühapäev

Hommikul käisime apteegis ja siis läksime tagasi koju, et vaadata "jalgpalli" (edaspidi handball-wrestling). Pärast seda, kui Ted oli mulle tulihingeliselt ja väga kirglikult kuskil tunnikese mängu pointti seletanud oli see isegi..natuke...huvitav. Siiski otsustasin vaadata Eesti Otsib Superstaari, kuigi handball-wrestling oli...väga, väga, väga....huvitav... . Küll aga otsustas TV3 koduleht oma riista välja võta ja sellega mind silma torgata, ning keelata USA's videote vaatamist. Tuuraaa. Okei. Helistasin skaibis emmele ja palusin tal ekraani telksteri poole pöörata. Heli küll ei kuulnud, aga pilt oli rahuldav. Nagu ma aru sain siis Rasmus võitis. Jee. Rääkisin veel tsutike tibudega juttu ja siis helistasin Skaibis Gretele. Nii hea on vahepeal eest keeles rääkida. Ajasime igasugu jutte ja hea kodune tunne tekkis :) jutud puhutud, lippasime musiga veel korra poodi, et vanaisale kingitust vaadata. Pärast seda loivasime koju ja pakkisime kõik asjad lõplikult ära. Jäin jälle kell 9 magama. Lapss....

Laupäev

Pean tunnistama, et ei mäleta enam niikaugele nagu seda on laupäev. Kalamälu.
Hommikul tõusime üles ja koristasime tsutike. Peg oli kutsunud mind juba ammu küpsetama ja too sama ettevõtmine leidiski aset laupäeval kell 1. Sõitsime sinna ja Peg ning Danielle(õde) juba küpsetasid. Köögis lebasid igalpool rohelised Shreki oksetükid. Nagu ma hiljem teada sain oli tegemist hoopis hommikuhelvestega mis olid üle valatud sulatatud ja roheliseks värvitud vahukommidega. Küpsetis venis nagu näts ja nägi välja weird as hell. Aga maitses üllatavalt normaalselt.
Ütlesin naiskadele, et ei usaldaks ennast ahju ette ja parema meelega teeks midagi ohutut ja mõõdaks jahu vms. Sain veits vastutusrikkama töö: chocolate chip küpsisetaigna plaatidele panemine. See toimus jäätisekulbiga ja pärast teist plaaditäit olin juba täitsa meister. Vahepeal mängisin ohtrasti kutsaga ja sõin. Edasi liikusime Snikersi küpsiste juurde, mis olid tehtud spetsiaalselt minu jaoks, kuna eelmine kord nad mulle väga meeldisid. Nimelt tehti valmis tainas, pandi see küpsisesuuruste pallidena plaadile ja siis lükati sinna sisse karamelli-snikers, veeretati see palliks ja rulliti kaneeli-suhkru segus, ning visati ahju. Alehead.
Pärast küpsiste valmimist käisime läbi poest ja vaatasime natuke jõulukinke. Ei tundnud end väga hästi, sest kõtu valutas tsutike. Siiski saime shopatud ja suundusime koidasse. Koju jõudes saime teada, et üks Ted'i sõpradest kihlus (hiljem kihlusid veel kaks paari-wtf?) ja nad tulevad veits hiljem külla. Hakkasime kingitusi pakkima. Ma sain pakitud umbes kolm, enne kui valu pärast pikali viskasin. Panin kogu valu ilusti naiste probleemide arvele. Natukese aja pärast tuli külla Paul. Läksime alla ja nad mängisid NBA'd. Hiljem mängisime veel kolmekesi mingit võidusõidu staffi, mis oli täitsa lahe. Ma muidugi suurejooneliselt sakkisin ja mõlemad poisid lootsid, et ma kunagi autojuhilube ei saa. Kuskil tunni pärast tulid külla ka Nina, Ryan ja Aaron. Esimesed kaks siis värskelt kihlunud. Pelaseime veits fifat ja siis läksid nad edasi linna. Me jäime koju ja kobisime tuttu.