Niisiis, päev möödus voodis. Polnud nagu vigagi. Valu kõhus oli..talutav. Küll aga olin superunine. Mingil suvalisel hetkel tundsin, et pea muutub raskeks ja selline palaviku tunne tekib. Palaviku tundega muidugimõista kasvas ka valu mu tillukeses kõtus. Haiglast lahkudes öeldi meile, et kui palavik tõuseb üle 102 kraadi (kuskil 39 kraadi) tuleb tagasi minna. Algul kraadides polnudki hull, 99. Kuskil 15 minuti möödudes oli palavik aga 101,8. Ted helistas emale, et ta meile järele tuleks, kuna ta ise ei tahtnud sõita. Juba 10 minuti pärast veeti mind autosse ja sõitsime tagasi haiglasse. Kes mind teavad, või mitte...aga ma ei nuta tihti. Ja kindlasti ei nuta ma mingi tobeda valu peale. Siiski see valu mida tollel hetkel kogesin oli karjuma panev. Haiglasse jõudes oli järjekord kiirabis hiiglama pikk. Registreerisime mind ära ja jäime ootama. Ootasime kuskil pool tunnikest enne kui mu nimi üle saali hõigati. Peg ja Ted vedasid mu "eeltuumi" kus juba tuttavad andmed võeti. Palavik, vererõhk, kaal, pikkus jnejne. Edasi suunati mind arstikabinetti mis oli hoopis teistsugune kui eelmine kord. Peagi tuli ruumi ka noor arst, lühikeste juuste ja sõbraliku naeratusega. Neiu küsis mult rea küsimusi ja käperdas kõhtu. Küsimuste alusel arvas ta, et mul võib olla too pimesoole häda, mida ma eestikeeles kahjuks öelda ei oska. Seejärel suundus ta mu seljataha ja laksas käega vastu vasakut alaseljapoolt. Nothing. Järgnes laksatus vastu vasakut alaseljapoolt. HOOOLYYY SHIIIITTTT!!!!!!! See oli valus. Arstitädi näis murelik ja astus kabinetist korraks välja. Edasi tuli sisse naine, kes mu käest verd võttis. Ma ise nii kurp, kõik poke'vad mu käsi ja imevad verd koguaeg. Seekordki paigaldati mu kätte kanüül, veitsake ebamugavamasse ja valusamasse kohta kui eelmine kord. Käelaba peale. See võttis natuke aega, kuna nõel oli pikk ja sellesse kohta kanüüli paigaldada on raske. Verd purskas palju. Küll aga põhjustas löök mu alaselga tugeva valurea paremasse kõhupoolde. In no time hoidsin jälle Tedi käest ja karjusin elu eest. Peg oli vist natuke hirmunud ja läks ruttu arsti otsima. Nagu hiljem Tedilt teada sain, siis oli temagi pea nutmise äärel vaadates mind. Arstid tulid valuvaigistitega terve igaviku. Kui lõpuks rohtu sain oli natuke parem. Seekord palusin narkootikume mitte kasutada ja mulle süstiti tugevamat ibuprofeeni konsentraati. Too toimis täitsa tips-tops ja rahunesin varsti maha. Kanüüli taha ühendati suuuuur pakk vedelikke mu organismi tilkuma. Edasi saadeti mind skännima. Vedasin oma vedelikupakki ja tundsin end kui superstaar. Peagi lebasin juba pikali ja suur laud sõitis hirmuäratavasse PHILIPS'i masinasse kus ma ennast liigutada ei tohtinud. See tehtud, tatsasin tagasi oma ruumi ja jäin arsti ootama. Vahepeal käis ruumist läbi veel pool tosinat doktorit, kes kõik igasugu küsimusi küsisid ja teste tegid. Arstitädi tuli tagasi vereproovi tulemustega. Valgeliblede hulk veres on kasvanud ja skännitulemused näitasid kardetud. Mul on tugev neerupõletik. Arst seletas, et pole ka ime, et valu on maailmatu, kuna see valu on üks tugevamaid valusid mida inimene tunda võib, ning on võrreldav sünnitusvaluga. Järsku ei tundnudki end enam sellise pussy'na. Küsisin millest siis valu tekib? Tuleb välja, et valu tekib sellest, et põletikus neer läheb krampi ja läheb nö "hulluks". Need spasmid tekkitavad suure valu. Järgnes miljoooon küsimust Pegi'lt, mille käigus saime teada, et päeva või kahe pärast oleks tegu olnud juba veremürgitusega ja ka teiste organite kahjustusega. Ravimata jättes lõppenuks see surmaga. Jeeee..... Edasi järgnes pikk protsess kus mind haiglasse sisse kirjutati. Olles vaid 17 aastat vana, oli mul privileeg peatuda laste korrusel!!!! Minu palatis oli erakordne vaade linnale, samuti oli mu palatis ka häirivalt rõõmus tapeet. Sain jälle purki pissida. Tura noh, kaua võib. Peg läks koju ja Ted jäi mu kõrvale tugitooli magama.
No comments:
Post a Comment