Teisipäev. Kingitused, the barn, haigla, narko. Kolmapäev.

Kuskil kell viis öösel ärkasin hullu valuga pimesoole juures. Jooksin ruttu alla Ted'i juurde, ta tuli minuga üles, andis valuvaigisteid ja asi läks nats paremaks. Tudusime veel paar tundi ja siis läksime alla hommikust sööma. Klassikaline hommikusöök i guess- muna, kartul, peekon, sink, toast ja apelsinimahl. Vahepeal helistas emps skaibis ja siis jätkasime hommikusööki. Kell pool 11 hakkasime kingitusi avama. Reegel oli, et avatakse ükshaaval, et kõik näeksid mis keegi kingituseks saab. Ma sain väga erinevaid asju: guessi koti, roosa tõukeratta, öökullipadja ja veel igasugu väga awesome asju! Pärast kingituste avamist läksime koju ja tegime pisitillukese uinaku. Sättisime end ruttu valmis ja suundusime Barn'i. See on suuuur perekonnamaja pisitillukese järve kaldal. 10 magamistuba 8 vannituba. Suur maja. Seekord kohtus siis emapoolne suguvõsa. Inimesi oli palju rohkem. Kolmekümne ringis. Rääkisin juttu pea kõikide inimestega, hiljem jäin nooremate inimeste ringi. Vastasin miljonile küsimusele eesti kohta. Ei peatu sellel teemal kauemaks, sest tean, et enamus soovivad lugeda hilisemate sündmuste kohta. Sõitsime koju ja ma jäin pmst kohe magama.
Kaheteistkümnest ärkasin ülese maailmasuurima valuga parema puusakondi juures. Selleks hetkeks olin ööpäeva jooksul võtnud üle 23 valuvaigisti. Võtsin kaks veel. Mul oli VÄGA valus. Nutsin, karjusin, ahmisin õhku. Leebelt öeldes ei olnud vaatepilt ilus. Mul pole elusees nii valus olnud. Ted hoidis mind paigal, kujutan ette kui hirmunud ta oli... Ta küsis kas tahan minna haiglasse ja sellel hetkel tahtsin rohem surra, kui püsti tõusta. Sellegi poolest pani Ted mu riidesse ja viis autosse. Sõitsime haiglasse rikkudes pea kõiki liiklusreegleid. Jätsime auto emergency roomi ukse ette. Viskasine võtmed mingi tüübi kätte, et ta auto ära viiks. Mulle pakuti ratastooli, kuid tollel hetkel tundus see alandavana. Praegu mõistan, et seisin vaevalt püstigi. Läksime registreerimislaua juurde kus küsiti mu nime, vanust, sümptomeid, passi jne. Tollel hetkel olin valust põhjustatud krampides ja ei suutnud rääkida. Ted rääkis minu eest. Mind viidi eelkontrolli kus mõõdeti palavikku, vererõhku ja küsiti küsimusi allergiate ja eelnevate haiguste kohta. Edasi viidi mind palatisse ja kästi riided vahetada haiglariiete vastu. Sain tehtud. Järgmisel hetkel tormab sisse Peg, küsib kas kõik on korras ja on murest murtud. Peg ja Tom olid keset ööd sõitnud Barnist tagasi linna, et mulle toeks olla. Valu oli natuke vähenenud. Sain rääkida ja tegin isegi nalja. Kahjuks ei lubanud nad mul koju minna....
Palatisse tuli naine kes küsis mu dokumente ja kas mul on tõlki vaja :D naersin ta välja. Tõlki.... Lolz. Küsiti kindlustusdokumente, passi, viisat jne. Tekkis probleem- kuna olen 17, ei ole ma allkirjaõiguslik ja legaalselt pole mul õigust enda eest otsuseid teha. Suusõnaliselt pidin tunnistajate juures ütlema, et luban Peg'il enda eest otsuseid teha. Allkirjastasin ravimisloa ja veel paar paberit. Andsin vanemate kontaktid, aadressid jnejne. Paremasse kätte paigaldati kanüül. Vasakust käest võeti viis topsi verd. Siis paluti mul topsi pissida :) win! Mingi tilgakese pressisin sinna. Õnneks nad leppisid sellega. Doktoriks oli mul Michael Salvatore. Katsus mu kõhtu, kuulas mind ja tegi günekoogilise ülevaatuse. Arvasin, et see on weird as hell, aga ta oli sõbralik, seletas kõike ja lohutas mind. Kuna olin siiski veel valudes, siis anti mulle morfiini. See ei toiminud üldse ja valu läks hullemaks. Kogu aja hoidis Ted mu käest kinni ja Peg seisis teiselpool voodit, samuti hoides mu kätt. Kuskil poole tunni pärast tuldi vastustega, mis ütlesid, et mul on most likely UTI neerudes. Kuna morfiin ei aidanud anti mulle uus valuvaigisti. Muidugimõista läbi kanüüli otse veenidesse. See valuvaigisti oli narkootikum, mis on ligi 8 korda tugevam kui morfiin ning seda kasutatakse pärast raskeid operatsioone ja vähihaigete valu vaigistamiseks. Samuti oli see üks kõige tugevamaid legaalseid narkootikume mida haiglas võib kasutada. Järgnevat tunnet on raske seletada. Tundsin kuidas vedelik mu veeni voolas ja käsi tuimaks muutus. Edasi tundsin kuidas see selja alla voolas ja sealt südamesse. Kuna süda paneb rohu kiiremini üle keha voolama toimis ravim koheselt. Tundsin kuidas vedelik igasse kehaossa jõudis. See tekitas tugevad krambid ja hakkasin karjuma ning nutma. Arstid hoidsid kätest kinni, et mind rahustada. Ühe hetkega oli ravim ka ajju jõudnud ja keha lõdvestus. Järgnevat kahte tundi mäletan vaid häguselt. Lebasin voodis ja ei suutnud liigutada ühtegi kehaosa. Ei suutnud vastata ühelegi küsimusele ja passisin ühte täppi laes. Narkootikumi mõju vaibus kuskil kolme tunni pärast ja siis olin jälle võimeline paar sõna ütlema. Arst kirjutas mulle välja kahed antibiootikumid ja ühe tugevaima valuvaigisti: vicodin. Viimane on samuti narkootikum ja apparently tänaval seda suvakale junky'le müües saaks tüki eest kuskil 50 dollarit. Haiglast lasti mind koju ja Ted vedas mu autosse. Sõitsime apteeki ja võtsime sealt rohud. Edasi suundusime koju ja jäime magama.

Ärkasin üles täna ( kolmapäev) ja võtsin esimesed antibiootikumid ning vicodin'i. Alustasin poolega, kuna mind hoiatati kui ohtlik see ravim võib olla. Esimene pool ei teinud muffigi ja võtsin teise ka. Pärast seda ei suutnud enam midagi fokusseerida ja jäin magama. Ärkasin üles 5 tundi hiljem, kell 17.00. Võtsin järgmised. See tekitas okserefleksi ja roopisin ila kuskil 10 minti. Vicodin tekitab kõige rõvedama tunde. Selline loopy, midagi aru ei saa, paha on olla liikuda ei saa. Seepärast olen tänase päeva peamiselt voodis olnud..