Tallinn->Munich->Newark->Cleveland

Lennujaamas istudes mõtlesin, et normi, elusees poleks mitte kunagi jõudnud teisipäeval pakkima hakates kolmapäeva hommikuks valmis. Impossibruuuu. Astudes lennuki peale oli selline tsipake kõditav ärevustunne. Ei ole veel oma emotsioonide üle otsustanud. Väga kahju on oma sõbrad ja emme ja õed ja vennad siia jätta ja 5,5 nädalaks nihhi tõmmata. Sisaldab see ju ka Jõule, mu 18ndat sünnipäeva ja aastavahetust. Samas- ma lendan inimese juurde keda ma armastan ja saan veeta temaga viis imelist nädalat. Tough choice. Aga kuna ma juba lenduri peal istusin siis no way back. Ja nüüd olen juba jälle kindel, et ei tahakski seda way back'i. Tõustes hommikul kell seitse päikesetõusu poole oli lennukis suht hämmastav: paremal pool lennukit taevas must kui muti mullahunnik. Vasakul pool aga päike tõuseb ja taevas sinine. BOOM! Magic. Kõik oli väga maagiline ja ilus ja perfektne jnejne. Ja siis pani keegi ropsi. WIN! Õnneks far far away from me. Mu kõrval istus mingi ma pakun et....väike? poiss. Mingi 6 ehk? Lendas üksi. Ma pissiks püksi tema asemel olles. See selleks. Münchenisse jõudes tuli teade, et lennuliiklust on palju ja jääme hiljaks. M, ei usuks kui tunnen ennast nagu Die Hard filmist sest kõrval tiirleb veel viis lennukit. Õnneks jõudsime enam-vähen adekvaatsel tunnil maapinnale ja kiirustasin läbi lennujaama. Miskipärast on minu USA kontrollid nii...lebod. Minu ees küsitleti naist mingi 15 min. Mult küsiti, et kas mul on külm, et mul kampsun seljas on. Seletasin, et elan põhjapoolusel jääkarudega. Ja siis, et kas pakkisin oma kohvri ise blabla ja kas mul on mõrvarelvi kaasas. You can go. Tuleb järgmine mees vastu, annan talle uuesti oma passi ja boarding passi, seekord juba selleks, et oma carry-on luggage x-ray'st läbi lasta. Passib mu passi ja siis ütleb: you have a realllly really pretty picture there. Ja juhatab mingist staff'i käigust läbi, otse x-ray masinast mööda. Nii turvaline turvakontroll, Ameerika.
Lennuk oli suhteliselt tühi. Istusin otse business class'i taga, economy plus kohtadel. Kuna olin esimene rida, siis polnud mu ees istmeid. NIII MAAILMAPALJU RUUMI OLI! Kedagi mu kõrval ka ei istund. Lebozin terve reisi üle kahe istme. Mu taga istus üks vanem mees, kes aitas mu carry-on'i ilusti üles tõsta. Megasõbralik. Rääkisime lõpuks mingi 3 tundi nam juttu. Ta on Fordi tehase insener. Cool. Lennukis oli kõik norm- sööd, magad. Repeat. Repeat. Repeat. Lend kestab ju tervelt väga kaua. Newarkis lennuki pealt maha tulles teadsin juba oma varasemast kogemusest, et kui sa jooksed, siis sa ootad turvakontrollis ainult igaviku. Kui sa ei jookse...siis ootad veel rohkem. Lasin siis keskmisest kiirema turboga ja etskae imet, ainult 4 inimest mu ees! Ainult pool tundi ootasin! So much win. Turvaputkas oli kuri mees. Kordagi otsa ei vaadanud. Küsis mis teen siin? Kelle juurde lähen? Kes ta on? Kus te tutvusite? Kas ta on ameeriklane?- ehk siis küsimused mida küsitakse kõigilt- kontrollküsimused. Siis peaksid järgnema küsimused sinu passi, lendude ja declarationsite kohta. Siis skännitakse sõrmejäljed ja silmad. Kuna olin varem juba käinud, siis mult küsiti kaua ma eelmine kord siin olin ja skänniti ainult neli sõrme. Kokkuhoid on oluline.
Kuna mu värske sõber lennukist on ameeriklane siis tal oli eraldi järjekord ja seetõttu sai ta ka kiiremini kontrollist läbi, võtti pagasi ja ilmselt läks oma lennule. Võtsin oma pagasi (üllatav, et ära tundsin oma koti) ja pidin selle re-checkima. Mingi mees jälle seisab, võtab mu declaration papersid ja siis naeratades ütleb, et wow, you've had quite a long hike. I won't bother you, go to left. Minust järgmine neiu saadetakse pagasit lahti pakkima ja ilmselt mingile perverssele turvale ette näitama. You see, see oleks olnud koht kus mul oleks asjad puccis olnud, sest mul ju kaasas noad, siirupid, shokolaad, leib, tatar jne. Aga declaration paberil on kirjas, et mul toitu pole. Okou. Kõik läks hästi, andsin pagasi ära ja suundusin lennujaamas oleva rongi peale. Kuna Newarki lennujaam on suur, siis ühest terminalist teise sõidad air-train'iga. Oppadii, leian poole tee pealt oma sõbra mind ootamas. Normi. Reisime koos rongiga terminali C. Nüüd tuleb meeldiv koht- võta ära jalanõud, kampsunid, paki elektroonika lahti ja hope, et neil on pohh, mis su kotis on. Nii oligi. Hakkasin siis juba südamlikult hüvasti jätma oma uue sõbraga kuni ta mu carry on'i võttis ja ütles, et mul on aega küll, lähme UNITED'i VIP lounge'i. Ei pahandanud. Mul on tõesti 4 tundi järgmise lennuni. Siin on dušid, TASUTA. I repeat TASUTA BAAR. Wifi, pehmed toolid, imeline vaade ja palju süüa. Ei pahandanud. Rääkisime siin maailmaasjadest kuni ta minema pidi. Ma jäin siia edasi tsillima. Clevelandi lennuni on aega 1 tund.