Esmaspäev, jõulud, kirik.

Terve öö olid mul kohutavad valud ja hommikul magasin pikalt. Samuti astus hommikul läbi Peg, kellele väga ei sobinud, et mul valus on ja otsustas mu kohemaid arsti juurde viia. Seletasin küll, et pole vaja blabla, läheb üle jne. Aga too polnud nii kergeusklik nagu Ted. Läksime siis ühte praksisesse, kust mulle öeldi, et neil ei ole vajalikke vahendeid, et mind ultraheli ja muude protseduuridega piinata. Läksime hoopis apteeki ja küsisime sealt mis võiks aidata. Apteegid on USA's veidrad. Apteegist saad osta shampoone, krõpse, mänguasju, meigitooteid, patareisid, kõrsi, ajakirju ja pmst kõike mida hing ihaldab. Sealt soovitati mulle krampide vastu Alieve'i. Kaks tükki kaks korda päevas. Meeh, miks ka mitte. Nagu hiljem selgus siis Alieve aitas ja võtsin 20 tükki 24 tunni jooksul. Ups. Sõitsime tagasi koju ja olin päris rahul, et pidanud doktorionusid kimbutama. Koju jõudes oli mõlemal tsutike väss olla ja vanakesed nagu me oleme, tegime tillukese lõunauinaku.
Uni nähtud, käisime pesemas ja hakkasime riietuma õhtuks. Panin selga lühikesed püksid ja rinnahoidja (surpriseee!) sinna peale viskasin läbipaistva musta kleidi ja kinnitasin selle vööga. Täitsa rooogitav räim. Sirgendasin üle saja aasta juukseid. Kuna beebi oli kõik mu meigiasjad eksikombel ära visanud, siis tuunida nagu väga ei saanud. Ei tundnud puudust ka. Võtsin konstantselt Alieve'i, et valu kontrolli all hoida ja elada. Sõitsime ema juurde ja olime esimesed, et neid aidata kui seda vaja peaks olema. Maja oli iluuuus ja ma sain igalpool küünlaid süüdata ja kutsaga mängida. Kuna mu kallis ajugeenius oli mündi koju jätnud, siis ma mojitosid teha ei saanud. Otsustasin hoopis maasika margariitade kasuks. Inimesi hakkas saabuma ja üsna varsti olid kõik kohal. Ehk siis isa poolne suguvõsa. Osadega olin juba suvel tutvunud. Sain ka hea killu, millega oma kallikest eluaeg mõnitada :yes, yes, i remember you. I still can't believe that Ted got himself a girl looking like you. Unbelievable. Saime kõik palju nalja ja ega kompliment paha ei teeee. Ühel sugulastest on apparently põdrakasvatus vms ja ta tõi kaasa täiesti...IMELISE vaagnatäie kõigeparemaid asju üldse. Istusin ja õgisin lihtsalt. Kõik inimesed olid megatoredad ja sain kõigiga ilusti läbi :)
Iga aasta toimub sugulaste vahel kingivahetus soo järgi. Igaüks toob ühele sooesindajale kingituse. Kirjutab peale siis kas female või male ja paneb hunnikusse. Loositakse välja järjekord mille alusel kinke võtma minnakse. Eraldi järts poistele ja tüdrukutele. Ma olin 6. Võtad kingi. Teed lahti, kui ei meeldi siis saad endast eelnevate numbritega "varastada". Ma sain Jennifer Lopezi parfüümi ja kreemid. Rahul, ja kuna keegi varastamisega ka tegeleda ei viitsinud, siis sain selle endale jätta.
Peagi hakkas inimmass lahkuma ja meie juba täitsa...purjus... Kaasaarvatud vanemad. 20 minutit kuni lahkumiseni, et kirikusse minna. Jon (vend) pani kõlaritest tümmi. Irnusime kõik knife Party- Internet People'i järgi. You blocked me on facebook, and now you're going to die... Ja siis, all of a sudden astub tuppa ema ja lihtsalt tantsib nagu crazy. Maailmaparim. Kõik lihtsalt krampides. Olin suht...ärevuses kiriku poole pealt. Jon siis seletab, et ära muretse, see on nagu pidu: jood purju lähed sinna. Ainult et vahepeal saab süüa :D lolz.
Istusime siis autosse ja õpetasin kõigile kuidas öelda tere hommikust. Olime kirikus in no time. Toimus kesköö teenistus. Kirik ei olnud isegi mitte võrreldav meie klassikaliste kirikutega. Kuid siiski oli kõik niiiiiiii ilus ja inimesi oli palju. Naljakas mõelda, et nad kõik ongi tõsimeeli usklikud. Teenistus ise oli kaunis. Kohal oli koor (kes esimese lauluna üpris kindlalt laulis Harry Potteri soundtracki, või ma olin lihtsalt pilves??) ja muidugi too mees kes kõnet peab ja siis tema jüngrid, kes vapralt küünlaid põlema panevad ja end hiljem inimeste ees mällu joovad, sest et Kristuse veri. Poh, et nad kuskil 10ne aastased. Too "isa" viskas täiega palju nalja. Näide: tere, sõbrad. Nagu näha olid Maiad natuke..pange pannud.
Ülejäänud teenistus meenutas mulle mingi kahtlase kangialuse kultuse kogunemist. Pidi kuskil 10 korda püsti tõusma ja istuma. Aegaajalt pobises kogu saal miskit koos. Küsisin Jon'ilt: "do you really believe all this?" - "pfft, no. Maybe some of it". Tean, et minu mees ei usu muffigi ja naeris mu kõrval koguaeg. Kutsusin teda iga 5 min tagant korrale. Tuli arg kus kõik korraks istmetelt püsti tõusid ja vahekäiku läksid, et midagi usklikku teha. Mina, Ted ja ta isa jäime istuma. "So you too? What do you believe then?" Tom: "nothing" :D. Naer. Enamus perekonnast käib vist kirikus, et emale headmeelt valmistada. Mis minumeelest on väga armas. Aga veits kentsakas. Kirik ise on tõesti massiivne. Laest alla rippuv jumala kuju on umbes kaks korda suurem kui mina. Nagu hiljem selgus, siis tema vanaisa rajas selle kiriku.
Sõitsime koju ja hakkasime magama sättima. Tema ema juures ei tohi mina ja Ted koos magada. Sellised on olnud reeglid seal majas juba aastaid. Ka Ted'i õde ja tema abikaasa Tim ei tohtinud seitsmest aastast kooselust hoolimata seal majas ühes voodis magada enne abielu. Mis toimus muideks alles eelmine aasta. Enne magamaminekut viisime kõik kingitused kuuse alla. Ma pole eluseeees niipalju kingitusi näinud.